Õppesõit raputava autoga

Isiklikult kogesin seda lugu vaadates teatris esmakordselt hetke, kus tahaks korraga naerda ja nutta - Piret Kalda mängitud 11aastane jonniv Tirts on põrutavalt naljakas, kuid varem nähtu põhjal (stseen on ajaliselt segi paisatud loo lõpuosas) on selge, kuhupoole ta oma tahtmist saades teele asub ja see teadmine on kõike muud kui naljakas.

Lavastuse põhivõlu ongi vist selles, et pealtnäha vaataja meelt lahutades sunnib ta mõtlema vägagi valusale teemale - pedofiiliale. Teatrisaalis pole raske näitlejate mängu lustida, küll hakkab temaatika kummitama etenduse järel ja sunnib endale mõtlema päevi pärast teatriskäiku.

Istunud etenduse järel autosse ja asetanud roolirattal vasaku käe kella numbrilaua "9" ja parema "3" kohale, nagu sõiduõpetajast onu sõnad lavastusest kõrvus kõlavad, hakkavad mõtted keerlema. Esmalt meenub seiku lapsepõlvest ning mõnigi onu asetub pisut teise valgusesse. Jääb vaid õnne tänada, et see onu oma kirge erinevalt etenduse onu Tonksust (Allan Noormets) taltsutada suutis ning et toda tundmatut onu, kes sind pimedas trepikojas passis, juhtus segama õigel ajal koju tulema juhtunud naabritädi. Raske on end asetada aga selle inimese nahka, kes midagi enamat kogema on pidanud.