Uputada saab mitmeti

Ühiskond eeldab meilt kõigilt palju, aga muld, millelt võrsuda, on hooletult väetatud.

Need alaealised, kes demonstreerivad nabapluuse kandes enda pimesoole- või maohaavaarme ja alkoholiletis müüjale kollase hambumusega naeratavad, peaksid olema tulevased justiitsministrid ning medõed. Paraku on nad aga ametis kodupidudel kasside uputamisega.

Eesti Loomakaitse Seltsi hinnangul osutab nõrgema ja abitu elusolendi piinamine eelkõige argpükslikkusele ja ebakindlusele. Äärmiselt diplomaatiline avaldus, mis ei süvene juhtumi tegelikku tuuma. Lapsi ei maksa süüdistada. Seadus ei luba neid niigi kohtu ette viia.

Tõenäoliselt mõjuks naeruväärse Eesti õigussüsteemi väisamine 14aastastele veelgi traumeerivamana. Individuaalse lähenemiseta erikoolid, totalitaarsete juhtidega vaimuhaiglad - noore psüühika pole kuskil kaitstud.

Abitu elusolendi kallale kippumises tuleks süüdlast näha pigem neis, kes noorte kautsjoni välja maksavad - lapsevanemates. Kui vanemate osalus järeltulijate elukäigus on kujunenud minimaalseks, on roimas kaasosaliseks lasteaed, kool...

Ekspressi pingereale orienteeritud haridussüsteemist kasvavadki noored, kes ei tee vahet õigel ega valel. Õpetajale, kes ei võta õpilast indiviidina ega panusta tema arengule positiivses suunas, tuleks määrata maksimaalne karistus.

Koolis veedab õpilane keskmiselt rohkem aega kui koos hilisõhtuni tööd rügavate vanematega. Lisaks ettevalmistusele eksamiteks tuleks koolis leida aega ka väärtuste kujundamiseks. Kui laps kooli ega koju vabatahtlikult ei kipu, on juba ühiskond ise väärastunud, et selline olukord üldse tekkis.

Parima lisalahendusena näevad loomakaitsjad avalikku hukkamõistu ja põlgust. Kes nüüd kassiuputajad on?

Autor: Joonatan Allandi