Eesti energiamajanduses valitseb hambutu süsteemitus

Fossiilsete kütuste tarbimise kasv ning nende tootmiskõvera maksimumi tõenäoline ületamine on sundinud enamikku riike senisest põhjalikumalt tegelema energeetika pikaajalise jätkusuutlikkuse kavadega, kirjutas Ärileht.

On tähelepanuväärne, et Eesti kaevandab ainuüksi põlevkivi primaarenergiaallikana rohkem kui on kogu majanduse energia lõpptarbimine, vastavad arvud 2005. aastal olid 131 PJ (pentadz?aul =1015J) ja 113 PJ. Siin tuleb märkida, et tegu on kõigi energialiikide summaarse tarbimisega, mitte vaid elektroenergeetika näitajatega, millega ajakirjanduses sõnavõtjad viimasel ajal energeetikat kahetsusväärselt võrdsustavad.

Elektrienergia osa Eestis oli 2005. aastal kõigest 19% kogu energiatarbimisest. Samas läheb valdav enamik kaevandatud energiast “vileks”. Teisisõnu – Narva jõe soojendamiseks, kasutatakse elektritootmisel ära, kaob transportimisel jne. Nii tekibki olukord, kus oleme sunnitud importima energiakandjaid mahus 80 PJ aastas ehk kuni kolmveerand kogutarbimisest. Totter olukord ning üks paljudest põhjustest, miks me oleme energiaressursi madala kasutusefektiivsuse tõttu Euroopa Liidu energiaintensiivsuse pingereas koos Leeduga konkurentsitult eelviimasel-viimasel kohal, ligi 1200 toe/M€’95 SKP (toe – tons of oil equivalent; M€’95 SKP – miljonit SKP-eurot 1995. aasta vääringus; lihtsustatult õlitonni ühe miljoni SKP euro kohta). Võrdluseks – Taani 120, Austria 170.

Põlevkivi otsekütmise apologeetide poolt Narva Elektrijaamades rakendatud paljukiidetud tsirkuleeriv keevkihttehnoloogiaga põletamine on oma umbes 36-protsendise elektritootmise kasutusefektiivsusega kahjuks aga võrreldes muu maailma suundumustega samuti eilne päev. Nii rakendatakse praegu tehnoloogiaid – näiteks ülerõhuga keevkihttehnoloogia –, mis saavutavad 44–46-protsendise elektritootmise netoefektiivsuse. Kui siia lisada ka üldine suundumus jäätmevabale tootmisele, siis võib teha ühese järelduse: põlevkivi otsepõletamisel praegu kasutatava tehnoloogia alusel pole pikka perspektiivi. Põlevkivi ise aga on ja jääb Eesti olulisimaks energiakandjaks veel mitmeks aastakümneks.

Arvestades, et elektroenergeetikas laiutab Eesti ümber tootmisvõimsuste defitsiit ning uute energiavõimsuste rajamine on avatud energiaturu tingimustes valuline ja pikk protsess, peame oma elektriga ning energeetikaga laiemalt ise hakkama saama.

Seetõttu on uute põlevkivitehnoloogiate väljatöötamine ning kasutuselevõtt Eesti energeetika lähiaastate peamine ülesanne.