Ei saa läbi naabrita

Alati on hea kaeda, mida naabrid teevad. Mitte tavalised üleaedsed, vaid ikka need, kes vähemalt naaberriigis elavad. Et mis on neil teistmoodi kui meil, kas on autod uhkemad, majad suuremad või naised ilusamad. Siis ju mõnus pärast seda kõike grillvorsti ja õlleklaasi taga arutada.

Ja ehk sünnib pärast mõni mõistlik mõtegi, mida oma majapidamises saaks teismoodi teha, siis, kui kadedus on üle läinud ja õlleuim lahtunud. Me ju kangesti tahame, et kõik oleks naabrist paremini, uhkemalt. Siis kuidagi kergem õhtul magamagi minna, kui hinges näiteks teadmine, et oma õues juba robotniiduk muru näksib, samas kui vaene naabrimees alles vikati luiskamisega vaeva peab nägema.

Aga eks me pinguta ikka kõik. Kel vähegi võimalust, vahetab aknad uute vastu, kohendab voodrit ja soojustab maja. Või siis laseb vähemalt Käo Pauli silmarõõmuks uue katuse panna. Nagu tegi seda Taavet Aniluik filmis "Tants aurukatla ümber".

Lätis seevastu on kontrastid suuremad. Mis on vana, väsinud ja räämas, see on tihtilugu selliseks jäänudki. Samas kui kõrvale kerkivad tõelised uued klaaskastid või siis sammastega häärberid. Ohtralt pakub sellised näited lõunanaabrite tuntuim suvituskoht Jurmala.

Sellise koguse tornide ja puitpitsiga kaunistatud vanade puitvilladega nagu Jurmalas ei saa uhkustada ilmselt mitte ükski teine Baltimaade suvituslinn. Kahjuks ootab enamik neist vaikses nukruses uusi omanikke ja vajub üha enam maad ligi ning hääbub uusrikaste arhitektuuri. Loodetavasti ei kordu seal meie Narva-Jõesuu saatus, kus lihtsaim võimalus uuele mõttetule majale kohta saada oli vanadele villadele tuli otsa panna.

Tegelikult ega see majaehituse asi lõunanaabrite juure nii kurb ka pole. On sealgi pärleid, mida ei pea sugugi heinakuhjast otsima.

Neid leiab Riiast, Jurmalast, Siguldast, mujaltki Lätist. Ole ainult mees ja oska vaadata. Võid loe seekordset Oma Maja, mis mõned põnevamad leiud lausa koju kätte toob.