Rannavalve patrullib ka inimtühjal rannal hoolega

Õnnetuseks oli pärastlõuna tuuline ja suhteliselt pilvine, mistõttu rannal nappis elutegevust. Vaid üksikud vaprad talisuplejad olid punasest lipust hoolimata end paljaks koorinud ja lainetesse heitnud. Õhutemperatuur kõikus 16 ja 17 kraadi vahel, merevees aga olid jäised 13 kraadi.

Stroomi rannavalvevanem Margo Napp võttis mind vastu naljatledes, et tal ei jätku ilmselt nii palju puhvaikasid ja kuuma kohvi, et mind sellise ilmaga vääriliselt kostitada.

Staabis oli meid kokku kuus. Nende hulka arvestatakse ka kaks Falcki noorteklubi liiget, kes käivad ranna peal abiks kahe tunni kaupa ja otsivad puhkajaid, kes on klaastaaraga randa tulnud või napsised. Kuna aga pilved ei soosinud päevitajaid, oli noortel üsna igav ja nad mängisid peale ringkäiku rannas sõna- ja nimemängusid kuni oma vahetuse lõpuni. Millegipärast neile rannavalve töö hirmsasti meeldib, mistõttu lubasid nad täisealistena järgmisel aastal juba kursused läbida ja päästjatena tööle asuda. Talvel töötavad aga kõik vetelpäästjad muudel ametikohtadel - kes on turvatöötaja, kes alles üliõpilane.

Minu uus boss Margo seletas, et vetelpäästjatega on sama lugu nagu sõjaväelastegagi - sugudel vahet ei tehta. Seega peavad kõik võrdselt läbima päästjaks saamiseks põhjalikud katsed, nii ujumises kui ka esmaabis. Rannavalve rühma kuulub küll ka päris meedik (kes küll sel päeval suurema osa ajast soojas teki all õhinal ilukirjandust luges).

Ehkki ühtegi inimest ujumas ei paista, ronisin demonstratiivselt rannavalve torni ja silmitsesin binokliga merd - tühjus. Hiljem märkasin ühte pisikest täpikest, mis sarnanes peaga. Päästja Vladimir Artjomenko palus mul ette kujutada, et kui sarnaseid täpikesi oleks vees sadades. Kui raske on märgata tõelist abivajajat - nagu nõela heinakuhjast. Mul jäi sel päeval see nägemata.

Järsku aga kilkasid päästjad, et vette läheb Ded Maroz (jõuluvana). Tõepoolest oli meesterahvas habetunud ja äravahetamiseni sarnane pühadevanaga. Tegemist on päästjate vist ainukese n-ö püsikliendiga. Seda mitte abivajamise tõttu, küll aga olevat ta alatihti pahur ja käib rannavalvega sõnelemas, kuna tema mõõdetud veetemperatuur ei ühti tahvlile ülesriputatuga. Selle peale kostis Margo Napp, et vahel nad tõepoolest valetavad veetemperatuuri mõne kraadi võrra jahedamaks, et inimestes vetteminemisel psühholoogilist ohubarjääri tekitada.

Minu lühikese päästjakarjääri jooksul tuli meil leida ka omanik autodokumentidele ja pangakaartidele. Neile tuli politsei järele, kes vormistas leiust põhjaliku protokolli.

Vahepeal avastas aga üks päästja, et kalamehed, kes lahel võrke vette panevad, on ilmselt pihta pannud Falcki poid, mis neil meremärgistusest hiljuti kaduma läksid.

Tükk aega uuriti ja vaagiti, kas võtta kaater ja neile järele sõita või mitte. Rannavalve vanem lubas küsida selleks luba oma ülemuselt ning hiljem need koos kalavõrkudega välja tuua.

Ka tutvustas valvevanem mulle rannavalvurite varustust. Sinna kuuluvad päästepoid, kalipsod ja päästevestid, aga ka võrkpallivõrgud, mida nad dokumendi pandiga laenutavad.

Margo Nappi sõnul raskendab nende tööd, et rannas teevad tihti rumalad inimesed nalja ja karjuvad appi ilmaasjata, samas kui tõsised abivajajad tõmbuvad endasse ega taha välja näidata, et on hädas.

Teiseks häirivaks asjaoluks on järelevalveta alaealised. Rannavalve eeskirjade järgi võivad kuni 15aastased lapsed valvataval rannaalal viibida ja ujuma minna ainult lapsevanema järelevalvel. Kõik omapead hulkujad saadetakse koju. See väldib olukordi, kui kuumade ilmadega neli kuni viis last rannas kaduma läheb ning neid lisaks ujujate valvamisele otsida tuleb.