Püüan teha paremaks inimeste elu, kellega koos töötan

Viimase kahe aasta jooksul olen palju vara müünud. See pole kerge, eriti kui oled algusest peale asjaga seotud. Schlössle Hotel Groupi müümine polnud kerge, ega olnud seda ka paljud maatehingud, nagu Marlekori vabrikuplatsi ja paljude teiste väiksemate, meie portfelli sobimatute kaubanduskeskuste müük. Ettevõtjatele ei maksta aga palka nagu teistele - ettevõtjad teenivad raha väärtuste loomise ja nende kristalliseerimisega.

Muu vara müügi taga olid oportunistlikud ja majanduslikult motiveeritud otsused ning ajastatus, et tõusval turul kasumit kristalliseerida. Ober-Hausi müük oli teistsugune.

See oli minu jaoks väga raske otsus. Raske sellepärast, et Ober-Hausi inimesed on nagu pere, mis koos üles kasvanud. See oli ka minu identiteet. Ober-Haus andis mulle kinnisvaraturust linnulennulise ülevaate ning juurdepääsu inimeste võrgustikule. Erinevalt lihtsalt maa müümisest oli Ober-Hausil hing, ning mina olin osa sellest hingest. Kui ma 14 aastat tagasi Eestisse tulin, seljakott seljas ja 300 dollarit taskus, polnud mul aimugi, mida ma tegema hakkan. Tulin siia turistina esivanemate juuri otsima. Üks asi viis aga teiseni ning 1994. aastal asutasin ma Ober-Hausi, kus töötas kaks inimest, kus oli laenatud telefon ja diivan ning laud kellegi teise kontoris.

Kohalikud ettevõtjad arvasid, et ma ei suuda läbi lüüa turul, kus nende arvates juba valitses karm konkurents. Ja hiljem, kui me kasvasime ja raha vajasime, ei näinud ka ükski välisinvestor neil turgudel erilist väärtust.

Palju oli ka toetajaid ja neid, kes minu kombel uskusid, et me oma eesmärgid saavutame. Ja seda me tegime. 13 aastat hiljem olime ehitanud üles piirkonna suurima erakinnisvarafirma, millel on 33 kontorit viies riigis ja mis kasvab enam kui 40% aastas. Ober-Haus pole võib-olla suurim vara, mille omanik ma olen 14 aasta jooksul olnud, aga just selle üle olen ma kõige uhkem. Olen uhke, sest sellise äri ülesehitamine nõuab suurepäraseid pühendunud inimesi. Ober-Hausis oli iga päev vahva ja pakkus uusi väljakutseid.

Ober-Hausi müük polnud kerge, aga see oli õige tegu. Kõigis peredes inimesed kasvavad ja liiguvad edasi. Müük oli õige nii minu, töötajate, juhtide kui ostjate jaoks. Ja kui üks tehing on nii paljude jaoks õige, tuleb see ära teha.

Mulle oli müügiotsuse taga elumuutus. Tahtsin keskenduda oma naisele ja pojale. Mu prioriteedid ja kogu suhtumine töösse olid muutunud. Ma ei töötanud enam seitse päeva nädalas ega oodanud, et inimesed peaksid kogu aeg hüppevalmis olema. Ja nii sai minust vahel kaugelviibiv omanik.

Ometi nägin aja jooksul, et Ober-Haus vajas kasvamiseks rohkem mu isiklikku tähelepanu. Lõpuks otsustasin, et minu äraolek ei ole firma suhtes õige. Liiati sain aru, et suudan ise ettevõtet vaid teatud piirini edasi viia. Kasvamiseks oli tarvis rohkem abi juhtimisel ja raha ning mul tuli otsustada, kas muudan oma fookust või lähen tee pealt eest.