• OMX Baltic−0,21%297,73
  • OMX Riga−0,17%862,35
  • OMX Tallinn0,1%1 955,68
  • OMX Vilnius−0,39%1 143,3
  • S&P 5000,13%5 282,7
  • DOW 30−1,33%39 142,23
  • Nasdaq −0,13%16 286,45
  • FTSE 1000,00%8 275,66
  • Nikkei 2251,03%34 730,28
  • CMC Crypto 2000,00%0,00
  • USD/EUR0,00%0,88
  • GBP/EUR0,00%1,17
  • EUR/RUB0,00%93,45
  • OMX Baltic−0,21%297,73
  • OMX Riga−0,17%862,35
  • OMX Tallinn0,1%1 955,68
  • OMX Vilnius−0,39%1 143,3
  • S&P 5000,13%5 282,7
  • DOW 30−1,33%39 142,23
  • Nasdaq −0,13%16 286,45
  • FTSE 1000,00%8 275,66
  • Nikkei 2251,03%34 730,28
  • CMC Crypto 2000,00%0,00
  • USD/EUR0,00%0,88
  • GBP/EUR0,00%1,17
  • EUR/RUB0,00%93,45
  • 13.07.07, 01:00
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine

Püüan teha paremaks inimeste elu, kellega koos töötan

Kui mult küsitakse, millega ma endale elatist teenin, jään vahel mõttesse. Olen teinud palju asju ja lihtsat vastust mul pole. Tõde peitub nimelt selles, et ma olen ettevõtja. Ma ei saanud selleks vastavat haridust. Minust sai ettevõtja juhuse tahtel. Aja jooksul pidin paljutki õppima: ideede paindlikkust, usu jõudu ja seda, et mitte iial ei tohi alla anda. Samuti õppisin, et võimalusi tuleb kasutada ja endasse uskuda.
Ettevõtjana olin siin piirkonnas pioneer kinnisvarasse investeerimisel ja selle arendamisel ning üks osa sellest tööst tähendas, et ma asutasin firmasid ja meeskondi. Ma olen olnud hotelliomanik, kaupleja ja maaga spekuleerija. Ma olen ehitanud kortereid ning arendanud ostukeskusi. Ma lõin väärtust. Küsisin raha kohalikest ja välispankadest ning olen palju õppinud nii rahastamise kui sellegi kohta, kui muutliku meelega võivad olla turud ja inimesed. Kuid ennekõike olen õppinud alati otsima võimalusi, kuidas midagi paremaks muuta.
Kui müüsin eelmisel nädalal Ober-Hausi - ettevõtte, mille ma 13 aastat tagasi asutasin ja mida kõik need aastad juhtisin -, olid paljud üllatunud. Inimesed küsisid, mis valesti oli. Miks ma müüsin? Mida ma kinnisvaraturust arvan? Kas ma loobun kinnisvaraärist? Mõned isegi helistasid ja jätsid hüvasti, arvates, et ma lahkun Eestist. Ma ei lahku Eestist. Aga ma olen ettevõtja ja ettevõtjad müüvad ettevõtteid, kui aeg on käes.
Viimase kahe aasta jooksul olen palju vara müünud. See pole kerge, eriti kui oled algusest peale asjaga seotud. Schlössle Hotel Groupi müümine polnud kerge, ega olnud seda ka paljud maatehingud, nagu Marlekori vabrikuplatsi ja paljude teiste väiksemate, meie portfelli sobimatute kaubanduskeskuste müük. Ettevõtjatele ei maksta aga palka nagu teistele - ettevõtjad teenivad raha väärtuste loomise ja nende kristalliseerimisega.
Muu vara müügi taga olid oportunistlikud ja majanduslikult motiveeritud otsused ning ajastatus, et tõusval turul kasumit kristalliseerida. Ober-Hausi müük oli teistsugune.
See oli minu jaoks väga raske otsus. Raske sellepärast, et Ober-Hausi inimesed on nagu pere, mis koos üles kasvanud. See oli ka minu identiteet. Ober-Haus andis mulle kinnisvaraturust linnulennulise ülevaate ning juurdepääsu inimeste võrgustikule. Erinevalt lihtsalt maa müümisest oli Ober-Hausil hing, ning mina olin osa sellest hingest. Kui ma 14 aastat tagasi Eestisse tulin, seljakott seljas ja 300 dollarit taskus, polnud mul aimugi, mida ma tegema hakkan. Tulin siia turistina esivanemate juuri otsima. Üks asi viis aga teiseni ning 1994. aastal asutasin ma Ober-Hausi, kus töötas kaks inimest, kus oli laenatud telefon ja diivan ning laud kellegi teise kontoris.
Kohalikud ettevõtjad arvasid, et ma ei suuda läbi lüüa turul, kus nende arvates juba valitses karm konkurents. Ja hiljem, kui me kasvasime ja raha vajasime, ei näinud ka ükski välisinvestor neil turgudel erilist väärtust.
Palju oli ka toetajaid ja neid, kes minu kombel uskusid, et me oma eesmärgid saavutame. Ja seda me tegime. 13 aastat hiljem olime ehitanud üles piirkonna suurima erakinnisvarafirma, millel on 33 kontorit viies riigis ja mis kasvab enam kui 40% aastas. Ober-Haus pole võib-olla suurim vara, mille omanik ma olen 14 aasta jooksul olnud, aga just selle üle olen ma kõige uhkem. Olen uhke, sest sellise äri ülesehitamine nõuab suurepäraseid pühendunud inimesi. Ober-Hausis oli iga päev vahva ja pakkus uusi väljakutseid.
Ober-Hausi müük polnud kerge, aga see oli õige tegu. Kõigis peredes inimesed kasvavad ja liiguvad edasi. Müük oli õige nii minu, töötajate, juhtide kui ostjate jaoks. Ja kui üks tehing on nii paljude jaoks õige, tuleb see ära teha.
Mulle oli müügiotsuse taga elumuutus. Tahtsin keskenduda oma naisele ja pojale. Mu prioriteedid ja kogu suhtumine töösse olid muutunud. Ma ei töötanud enam seitse päeva nädalas ega oodanud, et inimesed peaksid kogu aeg hüppevalmis olema. Ja nii sai minust vahel kaugelviibiv omanik.
Ometi nägin aja jooksul, et Ober-Haus vajas kasvamiseks rohkem mu isiklikku tähelepanu. Lõpuks otsustasin, et minu äraolek ei ole firma suhtes õige. Liiati sain aru, et suudan ise ettevõtet vaid teatud piirini edasi viia. Kasvamiseks oli tarvis rohkem abi juhtimisel ja raha ning mul tuli otsustada, kas muudan oma fookust või lähen tee pealt eest.
Lühidalt: püüdsin leida ostjat, kellel oleks selge fookus ja siht silme ees, kapital, pühendumus ja edulugu ette näidata. Mul vedas, ma leidsin sellise ostja. Usun, et kõik võitsid. Aga inimesed küsivad minult ikka, kuhu kinnisvaraturg läheb. Ausalt öeldes pole mul aimugi. Ausalt öeldes, pole mul kunagi aimugi olnud. Ning olen aru saanud, et kui ma püüan tark olla ja hakkan asjade üle liiga põhjalikult järele mõtlema, ei tee ma midagi ära.
Maailm on täis tarku inimesi, kel on palju parem haridus ja rohkem kogemusi kui minul. Mina lihtsalt teen, mis tarvis. Tegelen äridega, mis tunduvad mulle arusaadavad ja teen asju, mis mulle lõbu pakuvad. Mul on vaja väljakutset. Ning mis kõige tähtsam: ma pean uskuma, et suudan lisada väärtust. Kui ma sellise idee leian, pole oluline, kas turg tõuseb. Mingu või alla.
Kui ma täna tööle sõitsin, möödusin ühest Ober-Hausi kontorist ja nägin seal sees inimesi. Mind haaras kurbus, mõtlesin tuhandetele hommikutele, kui ma sellest uksest sisse jalutasin, valmis uue päeva väljakutseteks. Kuigi ettevõte ei kuulu enam mulle, tunnen ma suurt uhkust ja omanikutunnet.
Mis edasi? Hmm, praegu õpin tundma Ladina-Ameerika põllumajandust ja piimafarme. See äri meeldib mulle, see on vahva. Ma olen värskes õhus ja loomade keskel. Mu pere saab kaasa lüüa ja ma tunnen, et lisan taas väärtust. Omal väiksel moel teen paremaks nende inimeste ja kogukondade elu, kus ma töötan. Ja tagasi vaadates ongi see alati minu missioon olnud.
Autor: Paul Oberschneider

Seotud lood

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Podcastid

Tagasi Äripäeva esilehele