Kodukanad, feministid ja emantsipeerunud naised

Eesti Avatud Ühiskonna Instituudis kaks aastat tagasi tehtud soolise võrdõiguslikkuse uuringu kohaselt võib Eestis eristada kolme levinumat peremudelit: traditsiooniline, ülemineku- ja võrdõiguslik pere. Traditsiooniline pere, kus mees teenib raha ja naine hoolitseb kodu ning laste eest, toimib hästi nii kaua, kuni pere püsib koos. Lahutuse korral on selle pere naisel suur oht jääda vaesusesse. Üleminekuperedes püüab naine olla tööl meestega võrdväärne ning täita samas laitmatult traditsioonilise pereema rolli. Võrdõiguslikus peres jagavad mees ja naine vastutust nii pere ülalpidamisel kui ka kodu ja laste eest hoolitsemisel.

Nii ongi meil vähemalt kolm täiesti erinevat tüüpi naisi, kellel on erinevad rõõmud ja mured. Võrdõiguslikus peres elava enam-vähem emantsipeerunud naisena võib minu probleemid kokku võtta küsimusega: kes kasvatab lapsed ja kasib kodu, kui isa ja ema on võrdselt pühendunud tööle? Koduse ema probleeme võin vaid ette kujutada, aga kindel olen selles, et just nimelt minu muresid tal ei ole, sest laste ja kodu eest hoolitsemine ongi tema töö.

Üleminekupere naised on uuringu kohaselt kõige rahulolematumad ja eks see ole loogiline ka: kes kahe töökoorma all ikka õnnest ägaks? Üleminekupered lähevad kõige sagedamini lahku. Õnneks, nagu selle peretüübi nimigi ütleb, peaks tegemist olema ajutise vormiga kahe püsivama peremudeli vahel. Loodetavasti jõuab naistele endile põlvkonna-paari jooksul pärale, et nende kangelaslikkust niikuinii keegi vääriliselt hinnata ei oska, ja kui üks abikaasadest (kes ei pea tingimata ju mees olema) peret ülal pidada ei jõua, tuleb ka kodused tööd õiglaselt jagada.