Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eesti naiste ilu meie reklaamides ei hinnata
Naise ilu on köitnud meeli läbi aegade. Hea, et meie väikesest Eestist on leitud mitmeid säravaid tähti ning et Loksal kasvanud tütarlaps kannab sel aastal maailma ilusaima bikiinimissi tiitlit. Siiski jääb suurem osa Eesti kaunitaridest üldsuse jaoks avastamata.
Eesti neidusid ja naisi, keda Eestisse saabuvad välismaalased on kiitnud kui Euroopa kaunimaid, näeb meil toodetud reklaamides harva. Kui mõni neist siiski mõnda reklaami ära eksib, siis enamalt jaolt impersonaalsena.
Loomulikult pole mingit vajadust trükkida ära inimese nime, kui ta selleks soovi ei avalda, aga modell võib esineda ka varjunime all. Kui trükis või plakat on valmistatud modelli nimega, saab publik aimu ka sellest, kas reklaamis kaasatud modell on meie kaasmaalane või mitte. Miks selle fakti teadvustamine üldse oluline on?
Vastus - Eesti on lihtsalt unikaalne maa - riik väga väikese elanikkonnaga, kus kõik tunnevad kõiki. Suure rahvaarvuga riikide elanikel on tõenäoliselt ükstapuha, kas reklaaminäod pärinevad nende keskkonnast või mitte.
Eesti elanikes tekitaksid aga kohalikku päritolu reklaaminäod reklaamitava suhtes määramatult suuremat huvi kui meile tundmatud persoonid kaugetest maadest.
Kohalikud reklaamikangelased turgutaksid meeldivalt ja meeliülendavalt ka publiku enesehinnangut. Ka välismaalastele oleks see parim viis ennast esitleda - "Welcome to Estonia" ja "Sa näed püsinäitust meie sümpaatsetest inimestest - see ümbritseb meid kõikjal".
Ettevõtted kasutavad enamjaolt reklaamiagentuuride teenuseid. Otsus, mida, keda või kuidas reklaamis näidata lähtub agentuuri loovmeeskonna otsusest. Võim on siin projektijuhtide käes, keda ei huvita kohalike kaunitaride esiletoomine.
Sageli on põhjuseks ka tellija selge tahe - ettevõtete naisturundusjuhid näevad oma reklaamis pigem ükskõik mida, aga mitte samasoolist.
Miks ei võiks Eesti tänavatele ilmuvaid reklaamplakateid innustada püüdlus originaalsuse, leidlikkuse ja täiuslikkuse suunas?
Plakateid, mis tihti nii kenasti on klaasi alla paigutatud ja pimeduses valgustatud, võiks pärast sümboolse tasu eest kusagil soovijatele müüa.
Kui leidub ostjaid, siis on see tunnustuseks, et nendel plakatitel on esteetiline, kunstiline, kujunduslik, informatiivne, sümboolne, müütiline, allegooriline või milline tahes väärtus publiku jaoks.
Alles siis võivad reklaami tellijad ja tootjad ennast kiita lasta või ise ennast kiita. Seniks aga - jõudu tööle!