Ilmarine sammub pärast pankrotti tõusuteel

Ilmarine oli nõukogude ajal meie suure kodumaa üks eesrindlikumaid eksperimentaalseid metallitöövabrikuid, vireles 1990ndate turumajanduse tulekuga kaasnenud olelusvõitluse keerises, tagatipuks elas 2002. aastal üle pankroti ning on tänaseks saavutanud uue hingamise, mis väljendub reaalsetes kasuminumbrites.

Ilmarise praegused juhid ei oska täpselt öelda, aga oletavad, et viimati oli ettevõte kasumis 1989. aastal.

Omaaegne kuulsusrikas metallitehas, esimese Eesti Vabariigi ajal nime Puhk ja Pojad kandnuna koguni meie rahvuslikuks uhkuseks tituleeritud ettevõte, mis toona tootis muu hulgas noorele riigile nii vajalikke põlevkivi- ja fosforiidikaevandamise seadmeid, on näinud paremaid ja halvemaid aegu. Nii oli Ilmarise kaubamärk omal ajal, 1960ndatel, üks esimesi, kui mitte kõige esimene, mis Nõukogude Liidus patenteeriti. Ent nii niru perioodi, kui läinud sajandi viimane kümnend, pole Ilmarise ligemale 150 aasta pikkuses ajaloos ilmselt olnud. Kui tehase hiilgeajal sai seal tööd ja leiba oma 2000 inimest, siis praegu aetakse läbi 50 töötajaga.

Kõik liikus pärast erastamist allamäge, kui endine Ilmarise tehas, selle tootmishooned ja peaaegu kesklinnas paiknev territoorium mitmekümneks eraldiseisvaks firmaks killustus. Uutes tingimustes ühe omaniku käest teise kätte käinud ettevõtte arendamisest, ennekõike selleks raha kulutamisest, ei paistnud keegi eriti huvitatud olevat ja nii kulmineerus langus 2002. aastal pankroti väljakuulutamisega.

Tänavu trend muutub, sest ainuüksi esimese poolaasta majandustulemused näitavad 1,6 miljoni krooni suurust kasumit. Kuigi ka praegu AS Ilmarine kõigest rendib oma 1975. aastal rajatud tootmisüksuse hooneid, on seadmed alles ja töökorras ning nagu näha, oli neile tarbis õige rakendus leida.

Pärast aastaid kestnud vaikelu ja virelemist algas aktiivne tegevus Ilmarise tootmishoonetes paari aasta eest, kui kõigepealt võttis toonaselt ASilt Masinaehitus Ilmarise tehase üle SRC Group ning veel aastapäevad hiljem ostsid Karel Saar, Indrek Luukas ja Heikki Laidma OÜlt SRC Group 100% ettevõtte aktsiatest.

ASi Ilmarine juhataja Karel Saar märgib, et 2006. aastal tõusis aasta eest tootmist alustanud tehase maht piisavalt suureks, et saavutada SRCst sõltumatus, lisaks tekkis omanike ja tegevjuhtkonna vahel huvide konflikt selle üle, kuidas ja millises suunas ettevõtet arendada.

"Seisime dilemma ees, kas valida SRC suund ja teenindada emaettevõtet või minu pakutud suund - tootmist suurendada ja teenindada uusi kliente," meenutab Saar. "Sellepärast otsustasin koos kompanjonidega firma ära osta."

Käesoleva aasta augustis ostis Karel Saar välja ka Indrek Luukase osaluse, omades nüüd 80% Ilmarise aktsiapakist.

Täpset Ilmarise hinda ei soovi Karel Saar öelda, märkides vaid, et see oli vastuvõetav nii müüjale kui ka ostjale. Jutust võib aru saada, et tegu oli summaga, mida saab väljendada seitsmekohalise numbriga.

Ilmarisele uut eluvaimu sisse puhudes tuli tõdeda, et kahjumi ja pankroti paine käib ettevõttega visalt kaasas. Saare sõnul väljendus see iseäranis suhetes klientide ja tarnijatega - tooraine eest nõuti täies ulatuses ettemaksu, materjali müüdi kallimalt kui üldiselt tavaks - usaldust nappis.

Karel Saar meenutab, kuidas ta ise käis mitu korda metalliärimees Viktor Levada kabinetiuksi kulutamas, et toormetalli saada ja lubada, et selle eest ikka ka raha ära makstakse.

Ettevõtte turuhõivamise poliitikat peab Saar agressiivseks, kuid tänu sellele on saavutatud kahe aastaga ka märkimisväärselt kiire areng. Kuigi selle kiire arenguga on kaasnenud ka kasvuraskused ja selle eest on makstud kallist hinda - klientidega tülitsetud ja trahve tasutud.

"Meie tehnikapark ei võimalda vähemalt esialgu toota väga keerukaid asju. Teeme seda, mida saame teha ja püüame seda teha hästi," räägib Saar. "Näiteks seavad meie vanad tootmishooned ja asukoht sisuliselt kesklinnas piiri metallkonstruktsioonide mõõtmetele, mida me siin kokku monteerida saame. Sellepärast valmistamegi palju konstruktsioonide osi tehases n-ö pooltootena, nende lõplik montaaž toimub juba objektil."

Võrreldes Ilmarise n-ö traditsioonilise tegevusalaga - terasest seadmete ja konstruktsioonide valmistamisega -, on nüüd lisandunud järjest mahtu koguv alumiiniumi töötlemine. Alguse sai see juhuse tahtel, kui 2006. aasta alguses Scania tehas endale allhankepartnerit otsides Ilmariselt mõned proovitööd tellis.

Tänaseks on Ilmarine Eestis suurim Scaniale tarnija, valmistatakse busside keredetaile.

Alumiiniumist valmivad tehases ka lootsilaevade roolimajad, kütusemahutid, rambid jm osad, masinaehituses on põhitoodanguks ehitusdetailidele lisaks paberi-, sae- ja vineeritööstuste tehaste sisseseade osad ning laoinventar.

"Alustasime alumiiniumi keevitamist n-ö lauaotsapeal, tänaseks on see kasvanud eraldiseisvaks osakonnaks, kus ametis seitse-kaheksa inimest," iseloomustab Karel Saar. "Kui masinaehituse ja metallkonstruktsioonide valmistamse pool töötab ka praegu põhiliselt nõukogude ajast päritud seadmetel, siis alumiiniumiosakonnale oleme soetanud uued keevitusaparaadid ja saed."

Juba SRC oli tehasesse toonud laevaremondiga seotud tellimusi, seda suunda on nüüdseks küllaltki edumeelset jätkatud. Ja kuigi praegu on tegemist klassikalise allhanketöid teostava ettevõttega, püüdleb tehas üha suurema lisaväärtusega toodangu valmistamise poole ning omalt poolt terveid projektilahendusi välja arendada. Näiteks mullu osteti ise paari miljoni krooni eest allhanget sisse, tänavu on seda tehtud juba viis korda suurema summa eest.

"Meie ambitsioonid tulevikuks on suuremad kui pelgalt allhanget teha, sest allhange võimaldab tasapisi tiksumist, mitte enama saavutamist," kinnitab Ilmarise tehnoloog-projektijuht Teet Vakrõõm. "Siiani on suurim töö Tallinna Reisisadamale toodetud ja paika pandud A-terminali reisijate galerii koos tuubustega ning C-terminalis laevatrepp. Seal olime alates projektide koostamisest kuni ehituseni peatöövõtjad."

Karel Saar lisab, et sihiks on võetud oma toodangusse senisest rohkem insenerimõtlemist panna, näiteks uue suunana merendusega seotud toodetele täislahendusi pakkuda - sadamaehitised, laevadetailid, naftaplatvormid jms. Potentsiaali näeb ta ka alumiiniumi töötlemises, kas või sellepärast, et konkurents selles valdkonnas on veel suhteliselt väike, nõudlus alumiiniumtoodete järele aga üha suureneb.

Praegu tehakse projekteerimistööd täpselt nõnda palju, kui kaks ettevõtte palgal olevat konstruktorit suudavad. Selles osas on kriitiline hulk püsikliente firmal koos, kuigi tootmisüksus oleks võimeline enamaks. Tänavu sai tehas käe valgeks ka projeteerimises, pakuti lahendus umbes 70 tonni kaaluva masina ehitamiseks.

"Häid spetsialiste püütakse kogu aeg üle osta," tõdeb Saar. "Ja tuleb tõdeda, et nõukogude ajal insenerihariduse saanud inimeste tehniline tase on tänaste koolilõpetajate tasemest omajagu parem."

Üldiselt on Ilmarise näol tegemist suhteliselt noore ja uue firmaga meie klientide seas. Ja nagu sellistel puhkudel sageli ikka, tikuvad ka Ilmarise maksed metallitarnete eest mõnikord tähtajast üle libisema.

Tõsi, nad saadavad meile alati teate, kus kirjas ka põhjused, miks üks või teine makse viibib. Loodame, et see on üks osa nende kasvuraskustest ja läheb aja jooksul mööda.

Oleme Ilmarisele müünud toru, profiilmetalli ja lehtterast, väiksemal määral ka roostevaba lehtterast. Kui näiteks poole aasta taguse ajaga võrrelda, siis on nende tellimuste maht mõnevõrra vähenenud.

Koostöö nii Ilmarise kui ka teiste klientidega toimub põhiliselt nõnda, et kõigepealt teatavad nad soovitud materjali sortimendi ja koguse ning esitavad hinnapäringu. Kui oleme partii maksumuse välja kalkuleerinud ja ettevõttele ära saatnud, tuleb meile tellimus, mille me siis täidame.

Praegu näib, et pärast Indrek Luukase väljumist Ilmarise omanikeringist on tehase uued peremehed igatahes hakkamist ja indu täis.

Tahaks loota, et nende arengupotentsiaal väga kiiresti õhust tühjaks ei jookse ning et nad jalad tugevasti alla saavad.