Kas SMS-laenu saavad ka linnad?

Keskerakond tahab tõsta Tallinnas maamaksu 2,5 korda. Selle teate peale tõusis Reformierakond volikogus tagajalgadele ja pidas sellist maksujõhkrust ennekuulmatuks. Keskerakond vastas, et idee andis neile Reform ise. Praeguseks lendavad argumendid edasi-tagasi nagu pääsukesed üle suvise taluõue.

Tegelikult ei ole asi üldse maamaksus: samad ohud seisavad kõigi omavalitsuste ees, kes uskusid, et head ajad kestavad igavesti. Nüüd on kontakt reaalsusega taastunud.

Äripäeva arvates ei ole siin abi pankadest ega palvetamisest, aitab vaid arukas majandamine ja säästlikkus.

Eile tuli teade, et Pärnu ei suuda oma eelarve raamesse jääda ning lõpetab aasta miinuses, halvemal juhul jääb vajaka 100 miljonit krooni. Seesuguse tohutu augu näris linna kaukasse kuri kinnisvararott: samal ajal, kui kogu ülejäänud Eesti terve aasta kinnisvaraturu langusest heietas, alguses seda oodates ja hiljem hirmunult jälgides, vaatasid pärnakad sadamas kajakaid, käisid meres ujumas ning unistasid, et suudavad kõik linna maad ja majad soovi korral kohe tipphindadega maha müüa. Üllatus oli vägev - just nagu oleks talv tulnud.

Kui Eesti maandus mühinaga kerkima hakkas, ei osatud rahalainega midagi pihta hakata. Korjati siis nutikad mehed kokku ja leiutati kõikvõimalikke veidrusi, mille abil finantsuputusest pääseda. Kõik Kalevipojad, kesktelevisioonid ja korterikantimised moodustasid kokku ühe kena põhjata kübara nagu eesti rahvajutus: kui ka vanakuri ise sinna kulda tassiks, väsiks ta lõpuks ikkagi enne, kui mündikuhil kaabust välja paistma hakkab.

Rahajõgi on aga nireks kuivanud ning mahub ka lõhkisse künasse ära. Küna ees seisavad linnajuhid ja mõistatavad: mis nüüd siis saab? Pärnakad räägivad pangalaenudest ja võlakirjade müügist, tallinlased tõstavad maamaksu, parkimistasusid ja bussipiletite hindu. Sest kui tulud ka kahanevad, on kulude kärpimine ometi valus ja harjumatu.

Ähmiga ei suudeta otsustada, millised projektid on ülearused ja millised linnarahvale vajalikud. Tallinna suurim tee-ehitus Männiku teel piirduski selleks korraks puude mahavõtmisega - eks järgmisel aastal ehitame jälle. Või ülejärgmisel, kui rahakott enne ei luba.

Sellegipoolest oleks kasulik kulud läbi vaadata, püüda alustada kokkuhoiust ning eelarvedistsipliinist. Ainult nii võib saada pidama enne, kui ka linnad juba SMS-laenudeni jõuavad. Loomulikult on väikestel ikka tahtmine suuri järele teha. Kui riik priiskamisest loobuda ei suuda, on omavalitsustel kibe lustipidu kõrvalt vaadata. Ja ometi on see mõistlikum kui pika ilu järgset pilli ootama jääda.

Autor: ÄP