Majandusvabadus tehtud, ühiskond pooleli?

Ebavõrdsus kasvab. Perede arv, kes peavad tulema toime sissetulekuga allpool vaesuspiiri, tõuseb, samuti vaesuses elavate laste arv. Need, kes makse maksavad, peavad tulevikus toime tulema suurema maksukoormusega, et kasvavaid sotsiaaltoetuste kulusid katta.

Mida sellest järeldada peale tõdemuse, et pole midagi uut päikese all?

Võime end küll kiita, et Eesti on eeskujulikult avatud ja ülimalt vaba majandusega riik, mis jõudis hiljuti esimest korda USAs tegutseva CATO instituudi majandusvabaduse indeksis esikümnessegi. Kuid peame endale tunnistama, et see polegi midagi nii erilist ja seda pole kuigi palju - avatud majandus on ka kergesti haavatav ja õhuke riik jätab inimesed iseenda hooleks. Valikud, mis oleme riigi ja rahvana teinud suure (majandus)-vabaduse ja madalate maksude osas, tähendavad palju vaid siis, kui nendega kaasneb ka kõrge sotsiaalne vastutus. Kui kaugel oleme sellisest ühiskonnast, mis vastutab samal määral, kui endale vabadusi nõuab?

Meie riik ei lämmata ettevõtjaid suurte bürokraatlike takistuste ega kõrgete maksudega. Brasiilia võimud analüüsivad keskmiselt 152 päeva, kas tulevane ettevõtja ikka võib äri püsti panna. Eestis on selleks vaja teha viis sammu, mis keskmiselt võtab aega viis päeva. Kuid näiteks meie kinnisvaraarendajale lõpeb projekt siis, kui maja on valmis, ehkki linlase jaoks maja alles siis alustab elu, ja arendajad ei saaks justkui aru, et avalikku ruumi püstitatud maja ongi nende ühiskondlik visiitkaart.

Kuidas saaks paremini? Iisraeli valitsuse plaan näeb ette haridussüsteemi reformi, teadus- ja arendustegevuse toetamist tööstuses. Mõeldakse, kuidas saada tööle inimesed nendest sotsiaalsetest gruppidest, kus on tööpuudus suurem (eelkõige araablaste seas).

Toredad, vajalikud ideed, aga nendega on üks probleem. Neid on tegelikkuses raske altpoolt tuleva abita ülalpool juurutada. Teiseks on selge, et uuendused ei sünni valitsuskabinettides (nojah, Eesti e-valitsus on ehk erand). Riigijuhid võivad luua inkubaatoreid, et leida uut Skype'i, aga tõenäoliselt tuleb see nagunii kusagilt, kust me seda oodata ei oska.

Mida võiks veel teha? Võib öelda, et kiire majanduskasvuga on ettevõtteil tekkinud vahendeid ja võimalusi, millega toetada sotsiaalseid algatusi. Ja meil on esimesed firmad, kes on otsustanud sotsiaalseid investeeringuid teha. Mitte ainult jõulu eel heategevusse, vaid ka pikaajalistesse ettevõtmistesse, kus kodanikuühendus, mis tegeleb töötajaile südamelähedase algatusega, saab nt nii rahalist tuge kui ka juhtimis- ja finantsnõu ettevõtte tippjuhtidelt. Eestis on tuhandeid omaalgatuslike ühendusi, mille missioon on leevendada mõnd põletavat sotsiaalset probleemi või näidata uusi lahendusi rahvatervise, keskkonnahoolde, hariduse, lastekaitse vallas.

Võib küsida, miks peaks üks firmajuht raiskama aega, jännates mingi väikese noorteühenduse või SOS lasteküla juhtide koolitamisega. Kuid need juhid, kes on sotsiaalsete projektidega tegelnud, tunnistavad, et õppida on kodanikuühendustelt paljugi. Samuti kinnitavad nad, et nende alluvaile on väga motiveeriv, kui nad põhitöö kõrval saavad tegelda mingi ühiskonnale olulise teemaga, mis neile korda läheb.