Roland Lepp - Oskab piimajõel sõita

Kadri Jakobson 30. november 2007, 00:00

"Kui pakutakse väärilist hinda, siis ilmselt ka müüks," ütleb Lepp. "Kuid asi selles, et mulle meeldib see töö ja tegevus. Mul on ka soojad tunded firma vastu, mille oleme üles ehitanud - sellepärast ei müüks," räägib Lepp.

Maag Grupi kaks suuromanikku Roland Lepp ja Aivar Saarma on tagasihoidlikud mehed, kes pole eriti isegi fotograafide objektiivi ette sattunud.

Lepp tuli kesknädalal perega puhkusereisilt Ameerikast San Franciscost ja kiirustas juba järgmisel päeval pärast pikka lendu ja ajavahet Tallinna kontorisse tööle.

Teade Rakvere Piima ostust Maag Grupil tuli esmaspäeval, mil Lepp oli alles lombi taga. Tehingu hinnaks on pakutud ligi 150 mln krooni.

"Arvasin, et jõuame tehingu enne ära teha, kuid läksin puhkusereisile. See oli planeeritud juba ammu," räägib ta. Ameerikasse sõitis Lepp aga nelja naisega. Uuele kaasale lisaks olid kaasas ka ülikoolis õppivad tütred eelmisest abielust ning 3,5aastane pisitütar.

"Mulle meeldib reisida. Mulle meeldib Ameerika suurus ja mastaabid. Olen seal palju käinud. Soovitaksin igal ettevõtjal Ameerikas käia. Aga mulle meeldib ka tagasi tulla," räägib Lepp.

Lepp on heas mõttes töönarkomaan. Ehkki ameti järgi on ta nõukogu esimees, teeb ta enda sõnul ka igapäevatööd ja omab täpset ülevaadet, mis on teoksil firma kontorites Poolas, Taanis või Saksamaal.

Juba kooliajal olevat Lepp olnud keevavereline poiss, temperamentne ja kirglik. Spontaansed väljaütlemised koolis nõukaajal tõid talle koolivahetuse.

"Tean, et olen äkilise iseloomuga, kuid päris kindlasti ei karju ma töötajate peale," tunnistab ta.

Lepa sõnul on tal 43aastasena piisavalt elukogemust, et õppida inimesi tundma, osata neid mõista ja vajadusel ära rääkida.

"Lugesin 15aastaselt "Kolme musketäri" ja mõtlesin: kurat, kas need 40aastased mehed üldse mõõka käes hoida jaksavad? Nüüd olen ma ise sama vana ja leian, et see pole mingi iga. Olen veendunud, et kui mees pole 40aastasena midagi korda saatnud, siis ta ka ei saada," ütleb Lepp.

450 töötajaga Maag Grupi käive on nelja aastaga mitmekordistunud. Kui 2003. aastal oli see 284 mln, siis 2006. aastal üle 926 mln krooni.

"Jah, me ei uskunud, kuid lootsime miljardit käivet," ütleb Lepp. "See on Eesti mastaapides saavutus."

Suured numbrid on äratanud tema sõnul ka poliitikute huvi, kuid vaatamata enda kindlale poliitilisele hoiakule, pole Lepp sõrme andnud.

"Eks kõik näevad numbreid ja üritatakse ligi ujuda. Oleme kuidagi suutnud eemale hoida," ütleb Lepp.

Lepa sõnul on Maag Grupi eesmärk vallutada Balti turg. Praegu on Maag Grupil esindused Lätis, Leedus ja Taanis, tütarettevõtted Poolas, kus müüakse liha- ja linnulihatooteid, ja Saksamaal, kus turustatakse Rakvere konserve.

"Kui ettevõte tahab areneda, jääb Eesti paraku väikeseks. Kui teised tulevad Eesti turule, pead sina väljapoole minema," selgitab Lepp.

Vaatamata suurejoonelistele ja töömahukatele tulevikuplaanidele, ei kavatse Lepp end lolliks töötada. Need ajad, kus veri ninast väljas ööd ja päevad rabeleti, öösiti telefoniga tööasju aeti, on tema sõnul möödas.

"Ajad ja ärikliima on muutunud. Olen aru saanud, et paljuski lähevad asjad oma vääramatut rada. Töömuresid pole mõtet kaasa võtta. Ja väga paks nahk peab olema," ütleb ta.

Kõige tähtsamaks peab Lepp oma elus lähedasi: peret ja lapsi. Tema tuttavad ütlevad, et pole reisi, kuhu ta kõiki oma tütreid kaasa ei võtaks.

"On ilmselgelt ebaõiglane öelda, et ma pole õnnelik. Mul on vanemad elus, lapsed terved, palju sõpru ja tuttavaid," ütleb Lepp.

Roland Lepa minevikku varjutab aastatepikkune uurimine tema firma A.R.A dokumentatsioonis, mis lõppes 2003. aastal süüdimõistva kohtuotsusega.

Lepp jäi süüdi käibemaksupettuses. Tartu Maakohus karistas teda kahe ja poole aasta pikkuse vangistusega, keelas kolm aastat kuuluda äriühingu nõukogusse ja juhatusse ning nõudis riigile tagasi 3 mln krooni. Lepp kaebas otsuse edasi ning ringkonnakohus asendas karistuse tingimisi vangistusega, vähendas summat 2,6 miljoni kroonini ning tühistas ärijuhtimiskeelu.

"See oli minu elu kõige raskem aeg," võtab Lepp mineviku kokku.

2002. aastal otsustas Lepp jätta oma kodulinna Tartu, vanemad, sõbrad ja jäähoki, et kolida Läänemaale Haapsallu pankrotiäärel Filee lihatööstust üles töötama.

"Olin Haapsalus nagu üksik hunt," meenutab ta. "Kuid tundus, et kui ma ise olen seal lähedal, on parem. Filee oli siis nagu üks suur putka."

Kui 1996. aastal asutatud Maag tegeles alguses külmutatud kanakoibade Eestisse importimisega, siis aastaid hiljem hakkas ta laienema. Maagi mehi võib nimetada omamoodi maagimeesteks, kes suudavad imeväel elu sisse puhuda uppumissurmas väikeettevõtetele.

2002. a ostetud Fileele lisaks juhtus nii ka näiteks Nigula Piimaga, 2003 Jõhvi Piimaga (nüüd Hea Meier), 2004 Villem Lihakaubaga ja selle nädala algul Rakvere Piimaga. Viimane, tõsi küll, oli Lepa sõnul igati korralik ettevõte, kellel hoiti silma peal juba ammu. Omanik Nevil Hewittil oli seda aga raske müüa.

"Aasta aega käisid läbirääkimised. Eks omanik oli firmaga omamoodi hingeline suhe ja psühholoogiliselt oli tal raske seda otsust teha. No ja eks me kauplesime ka, nagu äris ikka käib," muheleb Lepp.

Lepa sõnul on vale arvata, et Maagil läheb kõik väga hästi.

"Sõna "väga" ma eriti ei kasutaks. Ega meil ka kõik õnnestu. Näiteks lihalõikuse pidime kinni panema," ütleb ta. OÜ Maag Lihalõikus sulges selle aasta algul oma Arukülas asuva lihalõikustsehhi, sest ulukiliha kokkuost ja töötlemine polnud rentaabel. "Äriidee oli kehv ja seda polnud mõtet sellisel kujul hoida," põhjendab Lepp.

Rolandiga oleme tuttavad juba viieaastastest peale. Ta on olnud klassivend, ülikoolikaaslane, aga ka napsivend ja kalamees. Oleme kõike koos teinud. Ta viib kõik oma sihid täide.

Erinevatelt teistest, ei osta tema kalleid autosid ega pole mõttetu laristaja. Tal pole vist ühtki uut autot, vaid kasutatud.

Sõbrana on ta lahke loomuga, pole kitsipung. Temas mängivad vastandid: ärritub kergesti, kuid on samas väga sõbralik.

Tean Maagi mehi kaua aega ja kerge pole neil polnud. Nad on elanud üle aja, kus kanakoivad maksid turul vähem kui maaletoomine. Nad pole oma taskuid täitnud, vaid firmasse investeerinud.

Kui paljud suurettevõtjad on kõvad jutumehed ja lömitavad poliitikute ees, siis nemad on jõudnud tippu puhtalt enda tööga.

Roland oli sportlik, rõõmsameelne ja seltskondlik poiss. Tal on head juured - isa poolt päris ta spordipisiku jäähoki näol, ema on veterinaarteadlane. Ta oli jäägitult temperamentne ja oma kiindumustes avali.

Ühel hetkel tekkisid tal koolis probleemid, ilmselt tumedaverelise ja keevalisena tõstis ta tooni ning 8. klassis tuli tal kooli vahetada. Ta tuli Tamme gümnaasiumisse õppima, lõime talle seal soodsa keskkonna ja tal läks hästi. Eesti keel oli tal 4.

Oleme saanud headeks tuttavateks, ta ise ütleb, et olen tema sõbranna. Ta on teinud ka koolile annetusi, näiteks jõulude ajal, kui meil on kombeks süüa jõululõunat.

Ilmselgelt tean Rolandit pikki aastaid. Julgen öelda, et oleme sõbrad ja väga head kolleegid.

Roland on väga rõõmsameelne, ekspressiivne ja heas mõttes koleeriline inimene. Ta vaimustub ruttu ja otsustab ruttu. Peab sõna.

Oskan iseloomustada ikka ainult positiivsest küljest. Meil on väga hea klapp, ajapikku oleme hakanud asjadest ühtemoodi aru saama ning teinekord pole vaja pikki selgitusi.

Roland oli ja on kõva spordimees. Mängib jäähokit, oli Eesti noortekoondises. Võib öelda, et isa jälgedes, mina mängisin kunagi Tartu Dünamos. Aga ta ujub, uisutab, suusatab, sõidab jalgrattaga. Tema üks sõpru on Riho Suun.

Koolis oli ta keskmine õpilane, sest tal oli muude asjadega palju tegemist. Eks muresid oli ka, niisuguse elava iseloomuga poisiga on ikka.

Temast oleks üks hea insener saanud, lõpetas maaparanduse EPAs. Kahju. Ta läks teisele teele - ettevõtlusesse. Ja mis selle inseneri elukutsega ikka tänapäeval teha. Muidugi on mul tema saavutuste üle hea meel.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    24. November 2011, 17:12
    Otsi:

    Ava täpsem otsing