Toomas on kaalunud valuuta ostu

Viimase kuuga hoogustunud devalveerimispaanika pole investor Toomast päris külmaks jätnud. Senini seisab tal aga tähtajalisel kontol endiselt enam kui pooleteist miljoni krooni jagu vaba raha.

Toomas on kaalunud kroonide valuutaks (eurodeks) vahetamist alates veebruarist, kui rünnati Läti latti. Toona löödi lõunanaabrite valuuta paari protsendi jagu liikuma ning Läti keskpangal tuli valuutat tugiostudega toetama hakata. Tol ajal hakkasid investeerimisringkondades levima ka jutud, et ehk oleks mõistlik oma kroonid eurodesse vahetada.

Investor Toomas kuulub inimeste leeri, kes devalveerimist eriti ei usu, kuid selle võimatust ta ka ei välistaks. Kuid kas sel juhul oleks mõtet üldse rahavahetamise peale mõelda, küsib võib-olla lugeja. Toomas arvab, et kõiki võimalusi peab kaaluma.

Esiteks on Toomasel investeerimiskontol raha, mida ta järgneva 24. aasta jooksul tarbimisse ei suuna. Ehk sisuliselt pole tal vaja, et ta raha oleks kroonides. Teiseks ei kaasne valuutasse vahetamisega suuri kulutusi (läbi Hansapanga oleks kulud 0,17%). Kindlasti annaks läbi valuutavahendusfirmade kaubelda veel soodsamaid pakkumisi. Kolmandaks on krooni- ja eurohoiuste pealt teenitav intress praktiliselt võrdne. Hetkel on aastaintressi vahe 0,2%-0,3%.

Seega kokkuvõttes kaotaks Toomas valuuta vahetamisega väga vähe. Ehk valuuta devalveerimise võimalus ei pea suur olema, et selline teguviis osutuks kasulikuks.

Miski on aga Toomast tagasi hoidnud. Ei teagi mis. Ehk see, et ta peab sellist käitumist veidi vastutustundetuks ning kroonide vahetamine tundub veidi ka nagu riigireetmisena. Aga teisalt tahab Toomas olla investor, kes käitub läbimõeldult ja emotsioonitult.

Dilemma missugune, muigas ka ta ise oma arutelu peale.

Pärast augustikuist 50 protsendi aktsiaportfelli müükipanekut pole investor Toomas lillegi liigutanud. See aga ei tähenda seda, et ta poleks hoidnud kätt aktsiaturu pulsil. Närvilist ja kõikuvat turgu on ta vaadanud kõrvalt pea iga päev. Ning on tagantjärele oma müügiotsusega rahul. Veidi teeb vaid muret, et augustis sai müümisel kasutatud kirvemeetodit -kõikidest väärtpaberitest pandi müüki pooled. Ehk oleks pidanud olema valivam.

Aga olgu. Turud on viimase kolme kuu jooksul pakkunud aktsiaid omavatele investoritele peamiselt vaid negatiivseid emotsioone. Jama taga on samad põhjused, mis sundisid Toomast juba augustis aktsiaid müüma. USAs ei suuda kõrge riskitasemega kliendid laenumakseid tasuda ning sellest on lisaks rämpslaenuandjatele sattunud raskustesse kogu pangandussektor. Nimelt on maailma suurimad pangad ostnud sadade miljardite dollarite eest võlakirjadesse pakendatud riskantseid laene. Ning suur osa nendest väärtpaberitest tuleb korstnasse kirjutada. Seda on ka mitmed nimekad suurpangad teinud.

Loomulikult ajavad sellised sündmused investoreid närviliseks. Mida suurem on teadmatus tuleviku ees seda ebakindlamalt end tuntakse. Toomasele aga isegi meeldib kui turg on pessimistlik, kuna sellistel puhkudel keevad investoritel emotsioonid üle ning aktsiaid võib saada toreda allahindlusega.

Tavaliselt muudab üleüldine pessimism odavamaks lisaks nõrkadele ka tugevate firmade väärtpaberid.

Lisaks välismaale võib lähiaastal võimalusi pakkuda koduturg.

Eesti majandust aastaid vedanud kinnisvarasektor ja ülikiire majanduskasv on end kokku tõmbamas.

Pankade laenukraanid on koomale keeratud ja turule voolav laenuraha hulk on vähenenud. Vähem pealetulevat raha kahandab aga tarbimist. Kõige enam on löögi saanud kinnisvarasektor, mida on võõrvahendite arvelt kõige enam finantseeritud. Majanduse jaoks olulise sektori kokkutõmbumine annab vaikselt tunda ka juba teistes sektorites, arutles Toomas.

Lisaks on kiire laienemine ja suured kulud (palgad) mõjunud rõhuvalt ettevõtete kasumilikkusele. Ning lõpuks devalveerimisjutt.

Aga kokkuvõttes on majanduse jahtumine ja inimeste ja investorite pilvedest maa peale tulemine hea. See liigutab aktsiahinnad mõistlikumale tasemele. Alates kevadest, mil Toomas Eesti aktsiaid müüs, on hinnad juba märksa mõistlikumad.