Eivere mõisahoone taassünd
Kui meil on mõisahoonete taastajaid peetud rahva seas kas pisut hulludeks või oma raha peale vihasteks rikkuriteks, siis Eivere mõisahärra Janne Lahti ja mõisaproua Isa Oksanen pole seda kindlasti.
Kuigi ega see tavainimese mõistes tark tegu pole, kui müüd oma kena ja hea asukohaga kinnisvara Soomes maha ja tuled tundmatusse kohta kesk Eestimaad mõisahoonet taastama.
Pererahva jutust selgub, et see pole siiski esimene kord seista silmitsi suuremate väljakutsetega. "Elu on nii läinud, et hulk aastaid tagasi vahetasime Janne ühetoalise Helsingi kesklinnakorteri vanema puumaja vastu Malmi linnaosas," meenutab Isa.
Kui see kenasti korda oli saanud, leiti veelgi vanem ja kehvemas seisus puumaja Helsingist mitte väga kaugel Kirkkonummi kandis.
"Pärast üheksakümnendate alguse majanduslangu oli hoone jäänud tühjaks ning seisnud pea kümme aastat omaniketa. Maja oli niiskust ja hallitust täis, see peletas kõik ostjad eemale, kuni tulime meie ning nn sara ära ostsime ja täielikult uuendasime," meenutab Janne naerdes.
Seda kuulates tundub, et Janne ja Isa puhul on tegemist väsimatute koduehitajatega, kes pärast ühtki järjekordset ülesehitustööd ei malda rahulikult paigal püsida, vaid tõttavad innukalt uut uuendusobjekti otsima.
Nii tõigi järjekordne otsingutuur neid Eestimaale, sihiks mõisahoone, millest saaks nii kodu kui ka majutusasutus.
"Käisime vaatamas mitmeid häärbereid ja saime pakkumise näiteks ka Valgamaal asuva Holdre mõisa ostmiseks. Aga kauguse ja kehva transpordiühenduse tõttu jäi viimane kõrvale ning valik langes Paide lähistel asuva Eivere mõisahoone kasuks," räägib Janne.
Selleks ajaks oli mõisahoone pärast hooldekodu lahkumist juba pea kolm aastat tühjalt seisnud ja viimane omanik, kellelt Janne ja Isa mõisa ostsid, hoidnud vaid hoonel silma peal, et seda ei lõhutaks, ise kinnisvarahindade tõusu oodates.
Seda, milline oli hoone seisukord siis, kui renoveerimisega alustati, näeb arvukatelt digipiltidelt, mida Janne läbi ehitusaja hoolikalt arhiveerinud on. "Hoonesse oli hooldekodu ajal tekitatud uusi vaheseinu ja lagesid, algus oligi üks suur lammutustöö, enne kui kunagise mõisa piirjooned selgemalt nähtavaks said," meenutab Janne.
Küsimusele, kas Eestis on projektide koostamisel ja kooskõlastuste saamisel lihtsam asju ajada kui Soomes, kostis pererahva suust rõõmsameelne "ei".
"Alguses oli küll selline tunne, et kogu võhm ja raha kulub ainuüksi igasugustele projektidele ja lubadele, rääkimata siis eeskirjadest majutuse ning toitlustamise poolel," räägib Isa. "Kui me oleksime paigutanud kööki kuus valamut, nagu tervisekaitse nõudmine oli, poleks sinna kokale enam söögitegemiseks ruumi jäänudki," lisab Janne.
"Soomes ikka sellist näpuga seaduses järjeajamist pole, nähakse ka asja inimlikumat poolt ja võimalusi," arvab peremees. "Eestis tahab ametnik aga vahel liiga tähtis olla ja nõuda sõna-sõnalt seda, mis mõnes eurodirektiivis kirjas."
Kuigi kohapeal on raskusi tööjõuga, sest oskajad on ju pealinna või piiri taha tööle rutanud, saadi Janne sõnul tänavu sügiseks niikaugele, et külalistele mõeldud ruumid said novembri alul valmis.
"Eks Janne kuulutas mitmeid kordi kodulehel, et vaat sel kuul avame, ja seejärel, et ikka järgmisel kuul. Nii helistagi meile juba, et kuidas siis sellega on, olete avatud või mitte," räägib Isa. "See oli ikka uskumatult hea tunne küll, kui sai lõpuks hakata mööblit majja tassima."
"Eks väljas ole veel pisut fassaaditöid teha ning meie endigi eluruumid vajavad viimistlemist," selgitab Janne. "Aga loodetavasti leiavad külastajad siia tee ja teevad seeläbi ka me tulevikuplaanide teostamise lihtsamaks. Kui raha on ühte kohta üksjagu sisse pandud, peaks sealt lõpuks ka midagi vastu hakkama saama," on ta optimistlik.
"Arvasime, et meie Soomes olnud kinnisvara müügist piisab rahulikult, et siinset mõisamaja üles ehitada, aga tuli puuduski, pidime pangast lisa küsima," lisab Isa.
Kui temalt pärin, kas ta oleks nõus veel midagi säärast ette võtma, vastab ta, et kohe ilmselt mitte. "Puhkaks veidike, nii aastakese, siis võiks jälle otsast alata," arvab ta lootusrikkalt.
Lammutustööde käigus tuli ühe osaliselt kinnilaotud ukse ülemisest osast nähtavale uhke stukk-kaunistustega uksekaar, mida nüüd ennistatud kujul külalistele eksponeeritakse.
Kuigi Janne Lahti sõnul Eiveres suuremad seina- ja laemaalingud puudusid, on üksikuid ornamente värvikihtide alt peidust siiski avastatud. Neid eeskujuks võttes on kunstnik Janika Kabral loonud allkorrusele ka mõned uued seinamaalingud.
Nii mõneski ruumis tulid mitmekordsete lagede alt välja vanad talad ja laelaudis, rääkimata mõnusalt laiadest ja kulunud põrandalaudadest.
Korvamaks uhkete maalingute puudumist, on üks söögisaal saanud endale idamaises stiilis maalitud seinad.
Uuenenud mõisahoone esimese korruse põrandatesse on paigaldatud põrandaküte, teisi ruume kütavad malmradiaatorid.
Üllatav on aga see, et küttena kasutatakse kohalikel põldudel kasvatatud kaera, mis sügisel otse põllult kombainipunkrisse koguti, sealt hoidlasse viidi ja lõpuks kombikatlasse rändab.
"Jäime tänavu koristustöödega hiljaks," räägib Janne. "Lootsime ikka naabrimehe kombainile, aga lõpuks tuli see töö ise ära teha." Ning arvab, et vaja oleks olemasolevale 42 hektarile maale lisa saada, kerge see polevat. "Ümberkaudseid põlde harib kohalik ühistu, kui sealt midagi küsima minna, on hind mõisaomanikule - ja kui kuuldakse et soomlane ka - tunduvalt soolasem kui mõnele kohalikule," naerab ta.
Fotod: Meeli Küttim, erakogu