Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Karistusi ei tohi leevendada
Ajakirjanduses lõi laineid uudis, kuidas valitsus kiitis heaks karistusseadustiku muutmise eelnõu, millega täpsustatakse arvutikuritegude koosseise ning karmistatakse karistusi, sealhulgas kehtestatakse ka juriidilise isiku vastutus selliste kuritegude eest. Uudis tekitab vastuolulisi mõtteid.
Kindlasti tuleb riiki tunnustada soovi eest viia karistuspoliitika vastavusse rahvusvaheliste nõuetega. Teiselt poolt aga meenub sama riigi käitumine selle aasta kevadel, kui otsustati hoopis leevendada vastutust mitmete varavastaste ja autoriõiguste rikkumisega seotud süütegude eest.
Lisaks rahvusvaheliste kohustuste täitmise vajadusele on arvutikuritegude eest vastutuse karmistamise üks oluline põhjus ka Pronksiööle järgnenud küberrünnakud riigiasutuste arvutitele. Kas sellest võib teha järelduse, et riik tegutseb otsustavalt eelkõige süütegude puhul, mis on suunatud ta enda huvide ja õiguste vastu, karmistades karistuspoliitikat? Ja kas karistuspoliitika leevendamine äriühingute ja füüsiliste isikute õiguste ja huvide vastu suunatud õigusrikkumiste eest näitab, et riigile need eriti korda ei lähe?
Karistusseadustiku kevadiste muudatuste tulemusel suurenesid poodides pisivargused. Kuigi seni pole andmeid, milline on olnud muudatuste otsene mõju autoriõiguste rikkumisele kodukasutajate seas, oleks ebaloogiline eeldada, et nende arv on vähenenud. Kui õigusrikkuja saab aru, et teda ei ähvarda süüteo eest enam vangistus, vaid maksimaalselt rahatrahv, sisendab see talle tunde, et ka õigusrikkumine pole nii oluline. Kas need, kellelt varastatakse või kelle õigusi rikutakse, mõtlevad samamoodi? Kindlasti mitte.
Karistuspoliitika leevendamine või karmistamine peab arvestama kõiki asjaolusid. Vastutust leevendades peab riik olema veendunud, et riiklik järelevalve on tõhus ja efektiivne, ning et ühiskond on selliseks muutuseks valmis. Kui litsentseerimata tarkvara osakaal Eestis on pidevalt üle 50% ning olulise osa sellest moodustavad kodukasutajad, ei saa kuidagi rääkida riigi ega ühiskonna valmisolekust karistuste leevendamiseks.
Arvutikuritegude uudisest kõlas aga läbi veel üks oluline asjaolu. Riik nimelt tajub internetikeskkonda kui olulist kanalit, mille kaudu võib süütegusid toime panna. Lisaks arvutikuritegudele rikutakse interneti kaudu ja vahendusel olulisel määral ka autoriõigusi.
Riik peab tõhustama järelevalvet internetis toimuva üle ning tõkestama ja tuvastama õigusrikkumised internetis. Selleks peavad aga olema piisavad ressursid, oskused ja seadused, mis tagavad süütegudes kannatanutele efektiivse õiguskaitse ning õigusrikkujatele karmid karistused. Küsimus on suuresti prioriteetides. USAs on autoriõiguste kaitse riiklikult prioriteedilt terrorismi järel teisel kohal. Kus on ta Eestis?