Paljud arstid kirjutavad haigetele välja platseeboravimeid

Ühes hiljutises Michigani ülikooli poolt läbi viidud uurimuses hakkas katsealustel, kellele valuvaigistite nime all täiesti mõjuta ravimit anti, aju tootma endorfiine, mis on inimese enda loomulikud valuvaigistid. Endorfiinide tootmise kiirendamiseks piisas vaid usust, et peagi saabub valule leevendus. See on täiesti mõistetav ning selles pole midagi halba. Mida aga enamus inimesi ei tea, on see, et paljud arstid kirjutavad oma patsientidele regulaarselt välja platseeboravimeid.

Ilmselt uskusid enamik võltsravimit välja kirjutanud arstidest, et teevad õigesti. Kõigist küsitletud arstidest – nende hulgas ka need, kes platseebot välja kirjutanud polnud – 96 protsenti arvas, et võltsravimid võivad omada tõelist ravivõimet. Kas see teeb nende väljakirjutamise aga vastuvõetavaks?

Kui platseebo töötab seetõttu, et patsient usub, nagu oleks tegemist tõelise ravimiga, on arsti poolt tegemist patsiendi teadliku petmisega. See läheb aga vastuollu ühega lääne meditsiini alustaladest – patsient peab saama oma seisukorra ja ravi kohta ausat informatsiooni. Enamus patsiente arvab, et neil on õigus teada, mida neile sisse söödetakse, ning soovi korral ravist keelduda.

Arstid on sellest vastuolust ilmselt teadlikud. Kaksteist protsenti uurimuses osalenutest arvas, et platseeboravimid tuleks üldse ära keelata. Iga viies platseebot välja kirjutanud arstidest tunnistas, et otseselt valetas patsiendile, nagu oleks tegemist tõelise ravimiga. Enamik võltsravimeid kirjutanud arstidest olid aga leidlikumad ja hoidusid otsesest valetamisest, selgitades patsientidele näiteks, et „ma ei tea, kas see aitab, aga halba see ikka ei tee” või „see võib aidata, aga ma ei tea täpselt, kuidas see mõjub”.

Ameerika meditsiiniassotsatsioon AMA ütleb oma liikmetele, et „arst võib kasutada diagnoosimiseks või raviks platseebot vaid siis, kui patsient on sellest teadlik ning nõustub seda kasutama”.

Kas see nõue ei nõrgesta aga platseeboefekti jõudu? Vastavalt AMAle mitte tingimata. Kui patsient on arstile andnud loa platseebo kasutamiseks, ei pea nad AMA juhtnööride järgi patsiendile enam täpsustama, millised ravimid omavad tõelist mõju ja millised peaksid vaid patsiendi enesetunnet psühholoogiliselt parandama. Nii austavad arstid patsiendi õigust informeeritusele ja säilitavad usaldusliku patsiendi-arsti suhte, kuid võimaldavad patsiendil siiski platseeboefektist kasu lõigata.

Siiani pole päris selge, kui suur osa arstidest platseeboravimeid välja kirjutab. Käesolev uurimus on esimene omalaadne uurimus USAs sellel sajandil. Huvitav oleks teada samasuguse küsitluse tulemusi Eesti arstide seas.

AMA juhtnöörid on koostatud eesmärgiga teha kindlaks, mis on parim patsiendile – anda talle ravimit, mis võib aidata – ning samas mitte rikkuda arstieetikat. Küsitlus näitab ka põhimõttelist muutust arstide mõttelaadis inimese keha ja psüühika vaheliste seoste kohta.

1979. aastal läbi viidud sarnases uurimuses arvas 60 protsenti küsitletud arstidest, et platseebo on vaid heaks meetodiks selgitamaks välja, kas patsient teeskleb või on tõsiselt haige. Tänapäeval kahtlevad vähesed arstid inimeste aususes, kui patsient väidab, et tal kuskilt valutab – isegi siis, kui nad viga kohe üles ei leia. Küsitletud arstid aga uskusid, et inimese tervislik seisund sõltub ka positiivsest mõtlemisest, mis on suur muutus nii lühikese aja jooksul. Platseeboefekti põhjalikumalt uurides võib välja töötada uusi innovaatilisi ravimeetodeid.