Ühest kraavikaldast teise

Mind paneb imestama, millist turmtuld antakse praegu biokütuste pihta. Et liitri biodiisli, näiteks rapsist, tootmiseks kulub kaks liitrit tavalist diislikütust. Et bioetanooli tootmiseks tuleb rohkem kasvatada suhkruroogu, aga selleks tuleks istandusi vihmametsade arvel laiendada.

Et kui kütusetootmine hakkab vajama üha rohkem põllumajandustoodangut, konkureerib see toiduainetööstusega ja ajab toiduainete hinnad maailmaturul üles. (Seda, muuseas, juba näemegi.) Lõpetades sellega, et toidu kütusena ärapõletamine on lihtsalt ebaeetiline, mõelge Somaalia ja Sudaani näljahädade peale.

Mind paneb imestama hoopis see, kui kiiresti saavad Saulustest Paulused. Ehk on peapõhjus selles, et kõik on kena ja roheline sinnamaani, kui asi veel oma rahakoti pihta ei käi - näiteks toiduained olid odavamad.

Ma olen püüdnud jõudumööda teadvustada, et rohelise ja taastuva mõtteviisi vastu ei aja keegi põhimõttelist kiusu. Asi on lihtsalt selles, et näiteks päikesepaneele ei anna kusagilt paljandist võtta nagu paekivi. Päikesepaneeli tuleb investeerida palju kalleid materjale, mis on toodetud vana ja "saastava" tehnoloogia abil. Sama on ka elektrituulikutega. Sama, tuleb välja, on ka biodiisliga.

Aga miks ma sellest nii pikalt heietan?

Ahjaa. Keegi võib ootamatult avastada, et prügi sorteerimine koormab keskkonda kaks korda rohkem, kui võitu annab. Väheke liialdades: maakera viimane naftatünder põleb ära prügiauto mootoris, viimane metall taotakse prügikonteineriks, viimane arve inimkonnale on prügiarve.