Inflatsioonist on kujunenud moesõna, milleta ei toimu enam ühtegi arutelu. Sellest on kujunenud hästitoimiv hirmutamisvahend, mis paistab sobivat kõikidesse teemadesse.

Nii kõlbab inflatsiooni kasutada isikliku elujärje või riigiisade kirumiseks, aga ka tarbimisele põhjenduse leidmiseks. Seda, et tegemist on makromajandusliku mõõdikuga, mis annab olulist informatsiooni tulevikku puudutavate otsuste tegemiseks, teadvustatakse vähem. See on näitaja, mis pikemas perioodis ongi kasvav.

Ühiskonnas toimuvate protsesside katalüsaatoriks on selle elanikkonna meelestatus. Massipsühhoosi mõjul teostuvad riigipöörded, võidetakse valimisi, selle abil suunatakse turge. Iga hinnatõusu eelduseks on tarbija valmisolek - valmidus mingi toote või teenuse eest tasuda senisest kõrgemat hinda.

Nimetatud põhjusel alustas riik aegsasti elanike harjutamist maksupoliitiliste muudatustega kaasneva hinnatõusuga.

Tänu tarbijate hinnatõusuootusele õnnestuski kaupade ja teenuste pakkujatel suhteliselt valutult kergitada oma müügihindu, tehes seda oskuslikul enne fiskaalpoliitiliste muudatuste tagajärgede avaldumist - ning pääsedes sellega patuoina staatusest.