Neli aastat tagasi uuendatud kriminaalmenetluse seadustiku kohta kehtib ütlus: "Tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati."
"Loodan, et oleme motiveerinud kõiki kuritegevuse vastu võitlejaid ja loonud neile võimalused seda tööd hästi teha," ütles tollane justiitsminister Ken-Marti Vaher uhkusest pakatades.
Tänane reaalsus on aga selline, et mida tunnistaja ei mäleta, seda pole olnud. Kui mäletada tuleb hämaraid tehinguid ja muud ebameeldivat, siis kahtlemata mälu lüheneb. Viimane farss etendati kohtusaalis üleeile, kui maksupettuses süüdistatava Indrek Mandre protsessil tunnistajad olid kõik unustanud ja ka süüdistatav ise ülevoolavalt muretu.
Aitab filosoofilistest targutustest teemal, kuidas õigusriigi tundemärk on see, et kohus ei mõista kõiki kohtusse antuid süüdi ja et kohtus kaotamine näitab õigusriigi tugevust! Vabandust, aga kuidas saab olla õigusriik see, kus kohtu ja õigussüsteemi üle võib igaüks irvitada, nagu me viimastel kohtuprotsessidel oleme näinud? Ning kus iga nurgaadvokaat saab prokuröri ja kohtu üle kavaldada, sest seadus on lihtsalt niivõrd mõnus.
Justiitsministeeriumil oleks tagumine aeg pead tööle panna ja nimetet seadustikule vigade parandus teha. Ehk õnnestub päästa Eesti õigussüsteemi maine täielikust allakäigust.
Seotud lood
Nõudlus kulla järele tõusis mullu uue rekordini, millele aitasid kaasa nii keskpankade kullaostud kui ka investeerimisnõudluse kasv, selgub Maailma Kullanõukogu värskest raportist.