SAPARDist oli kõvasti kasu
ÄPs viis aastat tagasi ilmunud artikkel "SAPARD toob maapiirkondadesse elu" (10.01), tõstatas küsimuse, mis on olnud Eestil kasu SAPARDist. Viktoriiniküsimusena küsiti, mitu hoonet on SAPARDi abil küladesse ehitatud. Praegu on numbrid leitavad internetist, PRIA kodulehelt. Aga tõsi see on, et kiire arengu tuhinas pöörame rohkem tähelepanu sellele, mis tulemas, kui mõtleme tagasi sellele, mis olnud.
Kummaliselt kõlava lühendi SAPARD taga peitus ELi kandidaatriikidele mõeldud liitumiseelse abi programm, millel oli kolm üldist eesmärki.
Esiteks aidata põllumajandussektoril ja põllumajandussaadusi töötleval tööstusel kohaneda nn euronõuetega. Teiseks lahendada spetsiifilisi probleeme maal. Ning kolmandaks aidata kaasa vastava administreerimise arengule.
Eesti võttis euronõuded põllumajandusele ja toidutööstusele üle liitumise hetkel (paljud nõuded olid muidugi rakendatud juba enne liitumist).
Suur osa SAPARDi investeeringutoetustest läks just nende nõuete täitmiseks. Nii rahastati ligi 200 toiduainetetööstuse ning üle 1600 põllumajanduse investeeringuprojekti. Toetust kasutati ka lihtsalt hädavajalikuks vananenud põllutehnika uuendamiseks. Võib öelda, et on suuresti SAPARDi teene, et ELiga liitumisega ei kaasnenud toidutööstuste või põllumajandusettevõtete sulgemist, et ELi ühisturg avanes meile esimesest päevast.
Üks SAPARDi eesmärk oli ka maapiirkondade sotsiaalse infrastruktuuri parendamine. Toetati seltsimajade, spordirajatiste ehitamist ja rekonstrueerimist, inventari ostmist, infotehnoloogia hankimist. Selle meetme raames rahastati üle 350 projekti. Ehitati või rekonstrueeriti üle 90 ühiskondliku hoone, osteti IT-seadmeid rohkem kui sajale infopunktile.
Toetust sai ka üle 250 teenindus- ja üle 100 maaturismiettevõtte. Toetati kalakasvatusi, väikeseid toidutöötlejaid ning käsitööettevõtteid.
Äripäeva esitatud viktoriiniküsimusele võib saada vastuse, liites ülaltoodud arvud. Raske on alahinnata rolli, mida SAPARDi toetus mängis Eesti ettevalmistamises Euroopa Liiduga liitumiseks - ühendusega, millega kaasnevaid hüvesid, olgu see siis Schengeni viisaruum või maailma kõige ohutumad toidukaubad, oleme juba hakanud enesestmõistetavaks pidama.
Autor: Toomas Kevvai