Pigem sööme ise, mitte inflatsioon

Ivari Padar põhjendab konservatiivsust soovimatusega riigi rahaga mängida. Õige, kogu reservi Olympicu ruletilauas punasele väljale panna poleks kuigi nutikas. Kuid kas inflatsiooniga vähemalt samal tasemel püsimine oleks tõesti juba hasartmäng? Kui jäik strateegia on liiga jäik?

Ka varahaldusfirma Avaron omanik Kristel Kivinurm-Priisalm peab senist strateegiat õigeks - kuna raha on hoiustatud Saksamaal eurodes, kodune inflatsioon seda ei puuduta. Ehk selle eest saab Saksamaal tulevikus sama palju hamburgereid kui praegu.

Tore. Ent kui järg kord reservi kätte jõuab, siis milleks seda ka ei kulutataks, toimub see ikkagi Eestis. See tähendab, et hamburgereid hakatakse ostma kodus, mitte ei tooda neid Saksamaalt. Ning kui kodused hinnad on vahepeal usinasti tõusnud, eurode hulk aga samaks jäänud, teeb reserviga kurja nalja krooni jäik seotus euroga. Näilisele kindlusele vaatamata ostujõud kahaneb.

Aeg-ajalt on pakutud mõtteid, kuidas reservi kogu majandusele kasulikult pruukida. Kõneldakse suurprojektidest, mille ümber kestab aastatepikkune tants: Saaremaa sild, kaks sammu sissepoole, Tallinna-Tartu maantee, kaks sammu väljapoole, Tallinna-Helsingi tunnel, ümberpöörd ja otsast peale... Projektide hind aina tõuseb ja ehitamise tõenäosus kahaneb.

Kolmandast küljest - kui reservi vaja pole läinud, ei tähenda see, et seda ka tulevikus vaja poleks. Eesti majandusel on läinud paremini, kui arvatagi oskasime. Loodus- ja majandusõnnetused aga ei vali aega selle järgi, millal nendega kõige paremini hakkama saadakse. Nendekski tuleb valmis olla. Igal juhul tasub kaaluda kõiki võimalusi. Avalikus arutelus läbimõeldud valik on parem kui pelk harjumus. Me võime ju samal rajal jätkata - kui oleme kindlad, et see on parim.

Autor: ÄP