Lugu BMW viimasest teekonnast
Esmalt panin Kuldsesse Börsi kuulutuse, kus 1500 krooni eest mittesõitvat bemmi pakutakse. Ei saa mitte öelda, et helistajaid vähe oleks olnud. Ehkki kõik nad olid kõnekaardi kasutajad ning noorema häälega härrasmehed, polnud neist kellestki meest, kes ostuni oleks jõudnud. Ja nii mu surnud kaaslane seisis, tagaklaaski löödi pronksiööl sodiks.
Parandasin seda küll teibiga, ent esimesed lumetormid ähvardasid endise sõbra kogu kvartali häbimärgiks muuta. Tuli tegutseda. Helistasin vanaraua jumalale - Kuusakoskile. Milles probleem? Romule tullakse järele teile sobival ajal ning saate puhtaana käteen krooni iga kilo vanaraua eest. Teine võimalus oleks romu kohale viia ja saada 1500 krooni tonni eest.
Kiire kalkulatsioon ütles, et sõit taksoga Pääskülast Lasnamäele ning tagasi pole mitte odav ning tõsiselt mõistlik on vastu võtta tuhat krooni kilo eest kohapeal.
Kokkulepitud ajal ja kohas oligi Kuusakoski mees platsis. Mees oli muhe ja auto võimas. Autojuht viskas nalja, et tõeline töö on ju paberite vormistamine, romu äravedu võtab vaid minuti, ent paberid pool tundi.
Kujutlesin, et minu truu kaaslane ning vaikselt antiikset väärtust koguv 25aastane BMW veetakse kenasti trossiga auto peale nagu lahkunule kohane. Aga ei. Hirmsalt autolt tõusis taeva poole veel hirmsam kopp, mis kõrgus Nõmme kena ja vaikse eramurajooni miljöös justkui raisakotka nokk. Ning - nii lihtne see oligi - kopp löödi minu ligi poolteist tonni kaaluva bemmi katusesse ning paarikümne sekundi jooksul visati masin kui kassipoeg konteinerisse.
"Pole mingit probleemi sinna viis-kuus autot visata, kui veidi pressida," väitis kopajuht ning osutas kõrvalasuvale autole. Omaniku puudumisel jäi teine masin siiski ära viimata.
Sõbra kaotust leevendas järgmisel hommikul juba varakult SMS-signaal, mis teatas, et raha Kuusakoskist on üle kantud.