'Manon' seob iidvana uuega

Manon ise on loodusliku lauluandega kena ja kasin tütarlaps, kes käib Lescaut' pubis laulmas. Lugu on õnnetu lõpuga nagu ooperid ikka, lõppedes surmastseeniga.

Metroojaamas, kus tegevuste ahel ka alguse saab, sureb Manon oma armastatu käte vahel.

Osatäitjate jaoks on "Manoni" puhul tegemist väga huvitava ning rohkelt väljakutseid pakkuva helitööga. Hanna-Liina Võsa on kindel, et helikeeleliselt on "Manon" üks raskemaid muusikalavastusi, milles ta üldse kunagi kaasa on teinud. "Seda on raske laulda, sest see on erinev nii klassikalisest ooperist kui ka muusikalist," ütleb Võsa.

"Manoni" meloodiad on väga liikuvad ning täis keerulisi käike, lõpptulemus aga nauditavalt mitmekihiline ning kvaliteetne.

Jassi Zahharov peab "Manoni" muusikat ning ka süžeed väga ilusaks. "See on helge ja õpetlik lugu," ütleb Zahharov. "Minu mängida on Lescaut' roll, kes kokkuvõttes küll Manoni elu ära rikub, aga mulle see roll meeldib. Kogu see muusika ja lugu on ilus ikkagi". Lescaut' rolli avab värvikas duett, milles mees vastukaaluks armastuse ülistamisele väidab, et armastus on üksnes mäng ning tõeline õnn peitub rahas. Sellel, kel aga raha jätkub, on alati õiged kaardid peos.

Huvitava rollilahenduse teeb "Manonis" kodutut Sullivani mängiv Peeter Volkonski, kelle osatäitmise juurde kuulub ingliskeelsete laulutekstide kohatine ümberjutustamine eesti keeles.

Kontsertetenduse tõttu pole "Manonis" kostüümidele ega lavastuslikule küljele ülemääraselt rõhku pandud. Eelkõige jõuab džässooperi sõnum publikuni muusika kaudu, mida on erinevate valikutena rikkalikult. Lisaks solistidele on kaasatud Pärnu Linnaorkester, kontsertkoor Hale Bopp Singers ning Lembit Saarsalu džässansambel. Laval kuuleb nii uhkeid ooperiaariaid kui džässile omast improvisatsiooni.