Mitte just kergesti loetav jutt, aga iseenesest mõistusepärane. Asja juures tundub aga olevat üks raskestivastatav küsimus: kustkohast võtta need numbrid, mida võrdlema hakata?
Võrdlemisel tuleb aluseks leida tulumaksuseaduse N 8 mõistes omavahelise seoseta isikute vahel sarnastes tingimustes tehtud sarnane tehing, aga kes see siis oma ärisaladust levitama hakkab, et teised seda oma majandamisega võrrelda saaksid!
Tegelikult ütleb juba määruse alguses N 3 lõige 3, et tehingute võrdlemisel peaks ennekõike aluseks võtma sama ettevõtja tehingud nende isikutega, keda ei loeta temaga seotuks.
Nii et tehke ka teiega seotud isikutega tehinguid oma tavaliste hindadega ja kõik on korras.
Äriühingul on ainult üks elu: ettevõtlus. FIE-l on aga paratamatult ka bioloogiline eksistents ja sotsiaalne läbikäimine ning tema võib oma sugulastele midagi pakkuda ka kui lihtsalt inimene, mitte ärimees.
Ettevõtlusega seotuks (ja seepärast deklareerimist vajavaks) muutub sugulasele teene osutamine siis, kui sellele kulutatakse mingil moel midagi, mis on kunagi ettevõtluse kuludesse kantud, ja selle eest ei võeta tavalist tasu.
Kulude juures on asi kahtlane siis, kui sinna on kantud midagi, mis on ostetud iseäralikult kalli raha eest. Siin võib turuhinnaks olla kas see, mille eest deklareerija sama asja tavaliselt ostab või seda müünud sugulase tavaline müügihind teistele klientidele.