Kolm Venemaad ja kaks Eestit põrnitsevad üksteist

Lugedes Eesti lehti, tuleb vahel tahtmine öelda, et meie president on siiski Toomas Hendrik Ilves, mitte Vladimir Putin, kellest on sageli rohkem juttu. Kõike Venemaa poolt tulevat võimendatakse ja tihtipääle ka moonutatakse. Usume, et oleme nõukogude aja iganditest vabad, kuid päriselt see nii ei ole. Nõukogude inimene elab Eestis edasi ja mitte ainult vene keelt rääkivates inimestes. Ta elab ka selles veidi heitunud kõõrdpilgus, mis vaatab aina Moskva poole.

Muidugi ei saa Venemaad kahtlustada Eesti-sõbralikkuses. Kuid otsest ohtu meile säält lähemas tulevikus ilmselt ka karta ei ole. Ning igal juhul, olgu siis see oht ala- või ülehinnatud, oleks tark Venemaad paremini, eelarvamuste ja kõheduseta vaadata.

Ma pole sääl viimastel aastatel ise käinud. Kuid jälgin hoolega Vene internetisaite ja mingi pildi olukorrast see annab. Ning see pilt ei lange paraku kokku pildiga, mida saab Eesti meediast. Meil tahetakse Venemaas näha enam-vähem Nõukogude impeeriumi taolist uusstalinistlikku totalitaarset riiki, kus pole demokraatiat, sõnavabadust ja teisitimõtlejaid mõrvatakse ja kiusatakse taga.

On õige, et uusstalinism on Venemaal küllaltki populaarne ja teisitimõtlejate elu pole alati kerge. Kuid praegune Vene meedia pakub tunasest siiski väga erinevat pilti. Teemade ring, millest võib rääkida, ja arvamuste ring, mida võib avaldada, on tohutult avardunud.

Poolametlikuks väljaandeks nimetatud RIANi kodulehel leiame materjale, milliseid ei oleks iial saanud ilmuda Nõukogude pressis. Nii on sääl üleval sari Putini-anekdoote, mis on otse tõlgitud Eesti Ekspressist. On teade FSB purjus polkovniku laamendamisest, Hodorkovski näljastreigist, kõmuteateid Vene ja muu maailma staaride eraelust ja väga häid, teravalt ja mõnikord üpris kriitiliselt kirjutatud kommentaare, kus ironiseeritakse ka Putini ja tema ees koogutajate üle.

RIANi kommentaatorid ei jätnud avaldamast arvamust ka pronkssõduriga seotu ümber. Juri Bogomolov näiteks leidis, et mõlemad pooled, st Tallinn ja Moskva, käitusid rumalasti. Eesti võime süüdistab ta selles, et nood mängisid Moskva neostalinistidele kaardid kätte ja lõpetab oma kommentaari Puškini tsitaadiga "Kivist külalisest": "Kostavad Komandori sammud."

Svetlana Babajeva kirjutab sellest, et Venemaad, st Nõukogude Liitu tema jäiga poliitikaga mitte ei austatud, vaid kardeti. Ning et austada võib ka jõudu, kuid see võim peab olema tark, vastutustundlik ja järjekindel. Sama autor tunneb piinlikkust Venemaal hoogu saanud vaenlaseotsimisest ja eriti sellest, et selliseks vaenlaseks valiti pisike Eesti.

Praegu muidugi ei ole eliitkommentaatoritel aega tegelda Eestiga. Nad kirjutavad eelseisvast muutusest Kremlis - Medvedevi astumisest Putini asemele ja arutlevad, kellele siis saab kuuluma tegelik võim. Hüpoteese on mitmeid ja kõiki analüüsitakse asjalikult. Ajaloolist tausta pakub juba mitmeid kuid Pjotr Romanovi esseedesari sellest, kuidas Venemaa ajaloos võim siirdus eelkäijalt järeltulijale.

Sarja ajastatus ei jäta kahtlust tema sihituses: ka praegu ootab Venemaad võimusiire ja küsimus on pääle muu selles, kas Brežnevi ja Putini (ning teiste võimukandjate) komme koondada enda ümber sõpru ja kolleege oma kodukandist (vastavalt Dnepropetrovskist ja Peterburist) jätkub.

Kui väikeses Eestiski on räägitud kahest Eestist, võib suurel Venemaal rääkida õige mitmest, vähemasti kolmest Venemaast. Pääle Putini Venemaa ja Kasparovi Venemaa on mitmeid teisi Venemaid ja nende hulgas on selliseid, kellega meil on mõndagi ühist ja kellega tasub pidada sidet, vahetada ideid, kaupu ja inimesi.

Paraku kirjutavad meil Venemaast sageli võhikud või väga tugevasti Venemaad vihkavad inimesed. Usun, et oleks enam kui mõistlik, kui Eesti pressis ilmuks tõlkeid nendelt Vene kolumnistidelt, kellest eespool juttu oli.

Meie ajakirjandus meenutab rohkem Vene ajakirjanduse kroonulikumat osa. Nii nagu Eesti oma ideologiseerituses ja sallimatuses teistsuguste arvamuste, teist karva inimeste ja teise erootilise suundumusega inimestesse meenutab kroonu-Venemaad.

Võib-olla ongi pimeda tiblaviha taga veidi arusaama, et tegelikult on mõlemad ühiskonnad ja mõlemad rahvuslused sarnasemad, kui kumbki tunnistada saaks. Pronkssõduri juures poolt- ja vasturäuskajad meenutavad mulle Jorge Luis Borgese ütlemist, kui temalt küsiti, mis ta arvab Falklandi sõjast. Borges öelnud, et tema jaoks on diktaator Galtieri ja pääminister Thatcher üks ja sama inimene. Ja täpsustanud, et mitte sarnased, vaid üks ja seesama. Sama võiks öelda mõne Vene ja mõne Eesti poliitiku ja aktivisti kohta.

Nii Eesti kui ka Vene juhtkonnas on endise aja inimesi, kes leidsid, et kapitalism pakub võimulolijaile palju suuremaid privileege kui n-ö reaalne sotsialism, ja vahetasid rohkem või vähem elegantselt leeri ning maailmavaadet, kuigi ei suutnud päriselt vahetada fraseoloogiat ja loobuda põlglikust suhtumisest pööblisse.

Nii siin kui ka sääl flirdivad endised partei- ja komsomolitegelased kirikuga ja peavad end endastmõistetavalt eliidiks, kes on kutsutud ja seatud korraldama elu ennekõike oma huvidele vastavalt.

Kokkuvõttes: Eestis peaaegu puudub selline kõrgetasemeline ajakirjandus, kui Venemaal. Kolme või enama Venemaa vastas on kaks Eestit: Venemaa stiilis rahvuslik ja enesekeskne Eesti ja resigneerunud teine Eesti.

Ning käputäis vaimuinimesi, kes ei kuulu kummassegi. Ja ettevõtjaid, kes on piisavalt intelligentsed, et aru saada sidemete vajalikkusest ja tulususest Venemaaga. Arvan, et need mõlemad jõud võiksid üksteist paremini mõista ja koos otsida kontakti kolmanda, mittekroonuliku Venemaaga. Usun, et see on üks kõige targemaid asju, mida Eestis praegu teha tuleks.