Kolm Venemaad ja kaks Eestit põrnitsevad üksteist

Lugedes Eesti lehti, tuleb vahel tahtmine öelda, et meie president on siiski Toomas Hendrik Ilves, mitte Vladimir Putin, kellest on sageli rohkem juttu. Kõike Venemaa poolt tulevat võimendatakse ja tihtipääle ka moonutatakse. Usume, et oleme nõukogude aja iganditest vabad, kuid päriselt see nii ei ole. Nõukogude inimene elab Eestis edasi ja mitte ainult vene keelt rääkivates inimestes. Ta elab ka selles veidi heitunud kõõrdpilgus, mis vaatab aina Moskva poole.

Muidugi ei saa Venemaad kahtlustada Eesti-sõbralikkuses. Kuid otsest ohtu meile säält lähemas tulevikus ilmselt ka karta ei ole. Ning igal juhul, olgu siis see oht ala- või ülehinnatud, oleks tark Venemaad paremini, eelarvamuste ja kõheduseta vaadata.

Ma pole sääl viimastel aastatel ise käinud. Kuid jälgin hoolega Vene internetisaite ja mingi pildi olukorrast see annab. Ning see pilt ei lange paraku kokku pildiga, mida saab Eesti meediast. Meil tahetakse Venemaas näha enam-vähem Nõukogude impeeriumi taolist uusstalinistlikku totalitaarset riiki, kus pole demokraatiat, sõnavabadust ja teisitimõtlejaid mõrvatakse ja kiusatakse taga.

Meie ajakirjandus meenutab rohkem Vene ajakirjanduse kroonulikumat osa. Nii nagu Eesti oma ideologiseerituses ja sallimatuses teistsuguste arvamuste, teist karva inimeste ja teise erootilise suundumusega inimestesse meenutab kroonu-Venemaad.

Võib-olla ongi pimeda tiblaviha taga veidi arusaama, et tegelikult on mõlemad ühiskonnad ja mõlemad rahvuslused sarnasemad, kui kumbki tunnistada saaks. Pronkssõduri juures poolt- ja vasturäuskajad meenutavad mulle Jorge Luis Borgese ütlemist, kui temalt küsiti, mis ta arvab Falklandi sõjast. Borges öelnud, et tema jaoks on diktaator Galtieri ja pääminister Thatcher üks ja sama inimene. Ja täpsustanud, et mitte sarnased, vaid üks ja seesama. Sama võiks öelda mõne Vene ja mõne Eesti poliitiku ja aktivisti kohta.

Nii Eesti kui ka Vene juhtkonnas on endise aja inimesi, kes leidsid, et kapitalism pakub võimulolijaile palju suuremaid privileege kui n-ö reaalne sotsialism, ja vahetasid rohkem või vähem elegantselt leeri ning maailmavaadet, kuigi ei suutnud päriselt vahetada fraseoloogiat ja loobuda põlglikust suhtumisest pööblisse.

Nii siin kui ka sääl flirdivad endised partei- ja komsomolitegelased kirikuga ja peavad end endastmõistetavalt eliidiks, kes on kutsutud ja seatud korraldama elu ennekõike oma huvidele vastavalt.

Kokkuvõttes: Eestis peaaegu puudub selline kõrgetasemeline ajakirjandus, kui Venemaal. Kolme või enama Venemaa vastas on kaks Eestit: Venemaa stiilis rahvuslik ja enesekeskne Eesti ja resigneerunud teine Eesti.

Ning käputäis vaimuinimesi, kes ei kuulu kummassegi. Ja ettevõtjaid, kes on piisavalt intelligentsed, et aru saada sidemete vajalikkusest ja tulususest Venemaaga. Arvan, et need mõlemad jõud võiksid üksteist paremini mõista ja koos otsida kontakti kolmanda, mittekroonuliku Venemaaga. Usun, et see on üks kõige targemaid asju, mida Eestis praegu teha tuleks.