Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Surutis mõjutab peresuhteid
Riigikogu menetluses on juba mõnda aega perekonnaseaduse eelnõu. Enam ei vaidle keegi selle üle, et vajame uut perekonnaseadust. Kehtiva seaduse põhiliseks probleemiks on madal regulatiivsus ja deklaratiivsete normide ülekaal. See on andnud liialt laia otsustamisõiguse kohtutele: pole võimalik kohtupraktikat ühtlustada ja see on toonud kaasa kohtuvaidluste arvu suurenemise.
Praeguses majanduslanguses ja järjest suurenevas maksejõuetuses ilmnevad probleemid teravalt. Üks abielupool on ennast koormanud kohustustega, mida ta täita ei suuda. Kehtiva seaduse kohaselt vastutab reeglina üks abikaasa selle ühisvara osaga, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel.
Kuna abielusuhtes kehtib ühisvararežiim, satuvad tegelikult löögi alla mõlema abikaasa varad. Eriti torkab see silma nn SMS- ja kiirlaenu ohvrite puhul, kus reeglina oma abikaasat järjest kasvavatest kohustustest teavitatud ei ole.
Kuna isikud on ennast piltlikult öeldes lõhki laenanud, on oodata suuremat füüsilise isikute pankroti lainet, mis iseenesest on neile isikutele ka seaduses toodud lahenduseks. On ju pankrotimenetlus oma mõttelt kohustustest vabastamise menetlus. Sellele aga järgneb paratamatult võlgniku vara eraldamine ühisvarast ühisvara jagamise teel.
Loomulikult on siin ka kehtiva õiguse kohaselt lahenduseks abieluvara leping, mida võib sõlmida enne abiellumist või abielu kestel. Kuid me ei ole suutnud piisavalt selgitada abikaasadele niisuguse lepingu vajadust. Lepingulise abieluvararežiimi käsitlemine tekitab praegu abikaasade vahel pigem probleeme ja umbusaldamist.
Uues perekonnaseaduse eelnõus on põhiliseks vaidlusaluseks küsimuseks seadusjärgne abieluvararežiim, kus varaühisusel baseeruv vararežiim asendub eelnõu kohaselt varalahususel baseeruva režiimiga. Lihtsustatult öeldes: praegu on üldreegliks abielu ajal omandatud vara saatuse otsustamine koos, eelnõu kohaselt aga otsustab reeglina kumbki abikaasa ise vara saatuse ning üksnes erandina on vajalik abikaasa nõusolek.
Eelnõu tugevaks küljeks tuleb lugeda selle head läbitöötatust ja maksimaalset arvestamist eluliste asjaoludega. Samas on eelnõu tavakodanikule raskesti arusaadav.
Niisuguste mõistetega opereerimiseks nagu vara juurdekasvu (soetise) võrdsustamine, koguvara, põhivara, soetisvara või siis põhivara arvel omandatud vara lisandumine põhivarale, peab igal perekonnal olema ihujurist-ökonomist.
Näib, et abielu sõlmijad peavad sooritama eksami, mis annaks kindluse, et nad saavad aru, mis vararežiimiga on abielusuhte puhul tegemist.