Parimad palad 2008

Õnneks on tegevuse lõpetanud enamasti sellised söögikohad, mis oma kahtlase asukoha või ebamäärase menüü tõttu juba algusest peale olid hukule määratud. Minu lemmikutest pole keegi ära kadunud, ainult kahju, et Rotermanni kvartali Dada elu nii lühikeseks jäi. Restoranid on küll tühjemaks jäänud, aga veel mitte päris tühjaks - uustulnukas Muuseum oli veel hilissügisel nädalalõputi nii menukas, et sinna ei õnnestunud kohti saada.

Ilusaid hetki pakkusid lisaks eespool nimetatud Muuseumile veel Ribe oma ekstraklassi teenindusega, Ö uut Eesti kööki arendava menüüga, Clazz mõnusa õhtuse ajaveetmiskohana, Kaera-Jaani uusrahvuslik disain ja väärikas asukoht Raekoja platsil ning lisaks mitmed nn itaallased: väike Gallo Nero oma ehtsa Toscana õhustikuga, heal tasemel kiirsöögikoht Vapiano, endiselt ehe ja püüdlik Buongiorno, ikka tasemel Contravento, Kadriorg ja Lasnamäe pärl Attimo.

Kahjuks asuvad kõik nimetatud kohad Tallinnas, muu Eestiga on lood kehvad. Tartu uustulnukatest on meeldivaid hetki pakkunud Volga ja Dorpat, Pärnus Si-Si, aga rohkem polegi kedagi nimetada. Siiski, väikese Eisma külalistemaja söögikoha teeninduse taset ei ületa keegi. Parajasti lõpetati suure peolaua katmist, oldi ajahädas. Meil paluti paarkümmend minutit oodata ja juhatati metsa alla mustikaid sööma. Läks mööda vaevalt kümme minutit, kui perenaine tuli meid mere äärde otsima - olid lauaga valmis saanud, nüüd oli meie jaoks aega.

Hea uudis on ka see, et Eesti jõudis 2008. aastal kulinaaria kõrgliigasse. Esmakordselt võeti osa Euroopa prestiižseimast gurmeeüritusest - kokavõistlusest Bocuse d`Or. Restorani Egoist peakokk Vladislav Djatšuk esindas Eestit edukalt Euroopa eelvoorus ja pääses edasi jaanuaris Lyonis toimuvale kokandusolümpiaks nimetatud tippvõistlusele. Rahvusvahelist tunnustust on tulnud mujaltki: Venemaa eliit-ajakiri Elite Life & Travel nimetas restorani Tchaikovsky Euroopa 25 parema hotellirestorani hulka, hotelli Kolm Õde restorani on kaks aastat järjest tunnustatud prestiižika Wine Spectatori auhinnaga, novembris toimus Helsingis Tallinna restoranide nädal, kus osalesid meie tipud Gloria, Egoist, Vertigo, Ribe, Ö ja Pegasus.

Tipud on meil tugevad ja järjest paremaks lähevad, keskpärasus laiutab aga endiselt mugaval moel. Ju siis pole majanduslangus veel piisavalt mõju avaldanud ja ellujäämise nimel pingutama ei pea. Ka sellel aastal õnnestus saada ligi kolmesajakroonist riknenud kalapraadi, Eesti rahvusroa nime kandvaid ja hangunud rasvaga kaetud külmkapikülmi vorste, salateid, mis ohustavad sööjate tervist, ja lihtsalt koonerdamisega untsu keeratud roogasid. Ikka oli kohti, kus robotettekandjate teenindusprogramm oli rikki läinud või ainult osaliselt sisse lülitatud, täites ettekandmiskäsku, kuid ei midagi rohkemat.

Aga et positiivselt lõpetada, siis tahaksin jagada rõõmu uue Eesti köögi üle: see on tõepoolest tasapisi tekkimas, rahvusroogade ja kodumaise toorainega mängitakse üha julgemalt. Leidlikud kokad oskavad meie lihast, kartulist, kapsast, peedist, kukeseentest ja muust igituttavast toorainest igasuguseid põnevaid roogasid teha: marineeritud lõhefilee kukeseene-kurgitäidisega (Ribe), räimelasanje murulaugupestoga (Kaera-Jaan), tikrisupp jogurtipilve ja kaerahelbeküpsisega (Ö). Piprapihvi valitsemisaeg pole veel möödas, aga värskeid tuuli on siin-seal juba tunda.