Eesti ühe eakama tegevadvokaadi Aleksander Glikmani esimene intervjuu

Järgneb intervjuu Aleksander Glikmaniga.

Kui tegev te hetkel olete?

Väga vähe tegev. Advokaadi praktikaga tegelen väga vähe ja minu peamine töö on büroosiseselt keeruliste küsimuste arutamisel osaleda, noorematele nõu anda ja neid juhendada. Uusi ülesandeid ma enam vastu ei võta.

Tahaksin kummutada arvamuse, et advokaadid teenivad hirmus palju. Need, kes on partnerid, on loomulikult osaühingu osanikud, kes saavad dividenditulu, kuid muud advokaadid saavad palka. Heade büroode teenustasud on väga kõrged, ja selge see, et need ei ole kaugeltki kõigile kättesaadavad, aga advokaatidele läheb ju sellest väike osa. Selle eest näete te kõiki neid ruume, mida tuleb üleval pidada, tehnikat muretseda jne.Puudust pole ma kunagi kannatanud, aga rikkaks ka ei ole saanud.

Kuidas on arenenud Eesti õigussüsteem?

Eesti ajal on toimunud tohutu murrang. Mina hindan meie õigussüsteemi arengut väga positiivselt. Kui rääkida eriti kohtutest, siis suurim saavutus on see, et oleme saanud sõltumatu õigusmõistmise süsteemi. Ma ei tea ühtegi juhust, et kedagi oleks mõjutatud. Tõsi küll, natuke maha jäänud on minu arvates karistusõigus ja kriminaalmenetlus.Mulle teevad muret üldsuse arusaamad, mida kasutatakse meil igal pool, et see või teine kohtulahend ei ole ühiskonna õiglustundega kooskõlas. Esiteks, ma ei tea, mis on ühiskonna õiglustunne. See on ikka häälekate inimeste seisukohad. Teiseks, kui me oleme usaldanud sõltumatutele kohtutele õiguse mõistmise, siis keegi teine ei saa otsustada, kas see või teine asi on õigesti lahendatud või mitte. Loomulikult võib kohtuotsust kritiseerida, aga meil tundub see olevat natuke ülepaisutatud nõue, et kohus peaks arvestama mingit müstilist õiglustunnet.Muidugi on meil säilinud ka süüdistatav kallak ja ka ajakirjanduses mõistetakse inimest süüdi enne, kui kohus on otsuse teinud. Hiljem mõistetakse õigeks ja siis tuleb üks väike uudisnupuke, aga inimese renomee on rikutud. Selles mõttes probleeme on.Ühiskonna õigusteadvus ei ole veel päris lääne-euroopalikul tasemel. See on minu isiklik seisukoht.

Kuidas on muutunud advokaadi roll ajas?

Märkimisväärselt. Lähtudes sellest, et turumajanduslikus ühiskonnas on tsiviilsuhted väga keerukad. Nende kujundajad on ju suuremalt jaolt advokaadid. Aktsiaseltside ja suuremate ettevõtetes puhul ei ole üldse mõeldavgi, et mingisugune õigustoiming tehakse ilma juristita. Inimesed on hakanud järjest rohkem aru saama, et tuleb ka õiguslikult aru saada sellest, mida tehakse. Advokaaditöö roll ühiskonnas suureneb.Tõsi küll, advokaate ei armastata kuskil. Juba nõukogude ajal oli advokaat täiesti võõrkeha. Ilmselt rahvusvahelise renomee huvides pidi süsteem taluma, et meil olid advokaadid.

Kas teil on olnud ka eeskujusid?

Kõige rohkem tooksin esile minu lapsepõlvesõbra Simon Levini, kes oli advokatuuris eeskuju kõigile. On olnud ka teisi advokaate, aga nimesid ei hakkaks nimetama. Simon Levinit nimetasin ka selle tõttu, et kahjuks teda enam ei ole meie seas, ei oleks hakanud muidu reklaami tegema.

Kuidas teile tundub, milline kuvand on tekkinud advokaadist Eesti ühiskonnas ja kas see vastab tegelikkusele?

Tundub, et see kuvand on paranenud, aga ta on siiski üldiselt küllaltki halb. Probleem on vist selles, et advokaati seostatakse selle isikuga, keda ta esindab ja kaitseb. Need on sageli väga ebameeldivad inimesed, on ka kurjategijaid, ja siis tekibki ühiskonna selline mulje, et advokaadid on raha eest nõus ei tea keda kaitsma. Aga me peame kaitsma, see on põhiseaduslik kohustus, me ei tohigi keelduda. See ei ole ainult Eesti ühiskonna eripära.Läbilõikes on advokaadid ikka täiesti korralikud inimesed, kes teevad oma tööd südametunnistusega. See on valdav enamus, mida võin kohe kindlalt öelda.

Mida arvate Eesti kohtusüsteemist? Eesti kohtusüsteemil tervikuna ei ole viga midagi. Eriti hindaksin Eesti kohtuid tsiviil- ja haldusvaidluse lahendamisel. Haldusõigus on see, kus isik kaitseb ennast Eesti riigi vastu kõigil tasanditel. Selles osas on kohtud täiesti asjatundlikud ja sõltumatud. Mõningal määral on pretensioone kriminaalmenetluste suhtes, kus kipub süüdistatav kallak prevaleeruma.

Samuti hindan ma ka meie riigikohtu tööd. Seal on väga asjatundlikud kolleegid. Nende otsused on läinud järjest rohkem motiveeritumaks, arvestatakse väga sageli inimõiguste kohtupraktikat.Mis kutsub esile pretensioone, need on menetluse tähtajad, mis on väga pikad, venivad väga sageli. Kummalisel kombel ka selles süüdistatakse sageli advokaate. Põhiline põhjus on ikka see, et kas kohtud on ülekoormatud või ei ilmu inimesed kohtusse. Käiakse isegi kohtutäituriga kutset kätte andmas, aga inimene ikka ei ilmu kohtusse.Kohtusüsteem peab olema täiesti sõltumatu. Praegu ta osaliselt veel päris sõltumatu ei ole, sest alamastme kohtud omavad mingit väljundit justiitsministeeriumile, mitte muidugi õiguse mõistmises, aga organisatsioonilisest küljest jne.

Mida arvate advokatuurist ja tema rollist ühiskonnas?

Advokatuuri roll on väga suur. Ta on küll avalik-õiguslik organisatsioon, aga ta peab olema sõltumatu. Kui ma olin advokatuuri aseesimees, siis oli lõputu võitlus, et justiitsministeerium, keskkomitee ja ei tea veel kes annaks meile juhiseid, mida nende arvates oli õige läbi viia. Ma arvasin, et vabas Eestis see probleem langeb ära, aga ei. Ka Eestis ilmneb selline tendents, et täitevvõim tahab saavutada üha suuremat kontrolli advokatuuri üle. Kui on täitevvõimu kontroll advokatuuri üle, siis ei saa ka üksik advokaat olla täiesti sõltumatu. Meie praegune juhatus on advokatuuri huve hästi kaitsnud ja ma arvan, et kõik need probleemid lahenevad.

Kuidas teile tundub, kas ajakirjandus on liiga palju ja ennatlikult hakanud sekkuma kohtuprotsessidesse, soovides neid kajastada ning küsides hinnanguid? Kas siin on osaliselt süüd ka advokaatidel endil, kes on andnud infot ajakirjanikele?

Leian küll, et ajakirjandus on ennatlikult ja tendentslikult suhtunud mõningatesse kaasustesse. Tekitanud ühiskonnas suurt tähelepanu. See on mitmeti halb, kuna see on tavaliselt seotud isiku ennatlikult, tinglikult öeldes süüdi tunnistamisega, mis rikub ka süütuse presumptsiooni.Kust ajakirjandus saab oma infot, on mul väga raske ütelda. Kuid seda ma olen küll tähele pannud, et see info on sageli sattunud ajakirjandusse enne, kui advokaat on üldse selle asja juurde pääsenud. Prokuratuur on küll alati neid advokaate süüdistanud info lekitamises, kuid mul on natuke raske aru saada, mis huvi peaks advokaadil olema, et lekitada mingisugused andmed ajakirjandusse, mis tavaliselt on ju nende kliendi vastased. Mina arvan, et nii advokaat kui ka teised menetlusosalised ei peaks üldse mitte mingisugust infot andma enne, kui asi on jõudnud avaliku kohtuistungini. Kindlasti on ka mõni kolleeg selle vastu eksinud. Olen täiesti veendunud, et peamine info saabub ajakirjandusse mitte advokaatidelt. Mul ei ole ühtki tõendit, aga see on minu isiklik arvamus.Ega ajakirjandust ei saa ka keelata, kui keegi on vahistatud vmt, aga ei tohiks laskuda üksikasjadesse. Mul on tulnud ka mõni aeg olla pressinõukogus, nii et oleme neid asju seal ka arutanud. Muidugi see on mitmetahuline küsimus ja seda ei saa must-valgelt lahendada. Selge see, et ühiskond tahab infot. Infosulgu teha ei saa.

Kuivõrd suudab meedias avaldatu, näiteks kommentaarid erinevate kohtujuhtumite kohta, mis puudutavad just kõrgeid riigiametnikke, poliitikuid või ärimehi, mõjutada kohtunikke nende otsuste langetamisel?

See on täiesti võimalik. Üldtunnustatud Euroopa õigusruumis on nimelt olemas mitmed Euroopa inimõiguste kohtulahendid, kus on koguni leitud, et ajakirjanduse niivõrd intensiivne sekkumine menetlusse on viinud selleni, et kohtuotsus ja kohtulahend ei ole enam õiglased. Õiguse mõistmine mitte ei pea olema õiglane ja sõltumatu, vaid peab ka näima õiglasena. Ka meie riigikohus on mõnes lahendis möönnud, et ajakirjanduse intensiivne sekkumine õiguse mõistmisse võib seada kahtluse alla ka otsuse õiguspärasuse. Fakt on see, et kohtunikud on inimesed, kes ei ela väljaspool ühiskonda.

Kui hästi on riik hakkama saanud erinevates kohtuvaidlustes, näiteks suuremates maksuvaidlustes? Kui vaadata Sylvesteri juhtumit, siis ei ole riigi poolt vaadatuna just päris hästi läinud. Mis on valesti tehtud?Mina oma praktikas ei ole riiki peaaegu üldse esindanud. Ma olen esindanud tavaliselt vastupidi, neid isikuid, kes on riigi vastu olnud. Ma ei taha hakata poliitilistes küsimustes rääkima, kuid põhimõte peaks maksusüsteemi puhul olema see, et süsteem arvestab nii riigi huve kui ka ettevõtjate huve. Kui maksuhaldur lähtub üksnes tema poolt mõistetud riigi huvidest, et iga hinnaga saada maksimaalselt makse ja tõlgendada ettevõtja tegevust selliselt, et see on maksuseaduste vale tõlgendamise tulemus, siis ma arvan, et see pärsib ettevõtlust.

Ettevõtluses rajaneb ju kogu meie maksusüsteem ja riigi heaolu üldse. Mulle üldse tundub, et meie ühiskonnas suhtutakse ettevõtjatesse, eriti kui nad on veel edukad ja rikkad, üpris halvasti.Ma arvan, et Sylvesteri asjas ja mitmes asjas ei ole maksuamet läbi mõelnud. Ma ei tea, kas see on seotud ebaprofessionaalsusega, aga ma arvan, et see on rohkem vääriti arusaam riigi huvidest ja huvist ka silma paista.Maksuseadused on väga keerulised ja neid püütakse maksuameti poolt sageli tõlgendada nii-öelda ettevõtja kahjuks. See ei ole kogu ühiskonnale ja ettevõtluskliimale kaugeltki hea.

Mida arvate üldse Eesti elust praegu? Kas teil on siin hea elada?

Mina ei kujuta ette, kus ma veel peaksin elama. Ma olen siin sündinud, see on minu kodumaa. Mul ei ole kunagi mõtet tulnud, et võiksin kusagil mujal elada. Mis puutub headusse, taandub see küsimusele, kas me sellist Eestit tahtsimegi. Ma arvan, et kindlasti tahtsime, kuna on jälle iseseisev ja sõltumata oma riik. See, et me mitme asjaga rahul ei ole, on ju enesest mõistetav. Kodanikud peavadki suhtuma oma riiki kriitiliselt. Loomulikult ei saa me oma elu võrrelda arenenud Lääne riikidega. Minul on hea.

Kui tohib küsida, siis mis on olnud teie kõige suurem unistus ja kas see on ka täide läinud?

Siiamaani rääkisime tööst ja see on olnud mulle väga oluline. Kuid veel tähtsam on mulle perekond. Kui inimesel on unistus, et tal on hea perekonnaelu, hea ja arusaaja abikaasa, korralik laps, mis on mul kõik olemas, siis isiklikus elus on minu unistused kõik täitunud.

Taust:

sünd: 04.09.1929akadeemiline haridus: Tartu Ülikool, õigusteaduskondadvokatuuri liige alates 20.09.1951vandeadvokaat alates 20.02.1992advokaadibüroo Glikman Partnerid üks omanikke, vandeadvokaat1972-1990 Eesti Advokatuuri aseesimees1997. a pälvis IV klassi Valgetähe ordeni2003. a üks esimestest advokatuuri teenetemedali saajatest koos Hasso Lepiku, Aino-Eevi Lukase ja Simon Levinigaosalenud praktiliselt kõikide eraõiguslike taasiseseisvunud Eesti seaduste ettevalmistamisel