Maksupõrgust maale tagasi

Maksukoormust võib määratleda mitmeti, levinuim definitsioon on maksutulude suhe SKPsse. Selle näitaja osas (33%) oli Eesti Eurostati andmeil 2007. aastal Euroopa Liidus 7. kohal.

Ehmatust tekitav 48,6%-ne maksukoormus on aga defineeritud ettevõtte maksukohustuse suhtena ärikasumisse ning tähtis on märkida, et üksikisiku tulumaks jääb sellest arvestusest välja. Miks ka mitte, kuid oluline on see, milliseid investeerimisotsuseid või maksupoliitilisi järeldusi selle näitaja põhjal teha saab.

Artiklis viidatud edetabeli 181 riigi hulgas on madalaima (ettevõtte) maksukoormusega riigid Vanuatu ja Maldiivid. Kõrgeim maksukoormus on Gambias ja Burundis. Euroopa riigid jaotuvad selles pingereas üpriski ühtlaselt - eespool on Luksemburg (14.) ja Taani (31.) ning tagapool Prantsusmaa (160.) ja Itaalia (166.). Rida on kirju nagu iludusvõistluse esimene voor, sest vähemalt põgusal vaatlusel on raske öelda, kas võitja asub ees, taga või hoopis keskel.

Esmapilgul võib tunduda, et tabeli esimene ots on potentsiaalsele välisinvestorile atraktiivsem. Kuid tehkem väike mõtteeksperiment ja vahetagem ära sotsiaal- ja tulumaks nii, et ettevõtte "kohustuseks" jääks töötaja tulumaksu tasumine ja töötaja võtaks enda õlule sotsiaalmaksu. Kas sisuliselt midagi muutuks? Ilmselt mitte. Vormiliselt aga langeks Taani edetabelis Eestist pikalt tahapoole seetõttu, et ettevõtte makstav sotsiaalmaks on Taanis pea olematu, üksikisiku tulumaks aga Euroopa kõrgeim ja progresseeruvaim.

Kuna sisuliselt ei oma tähtsust, kas mingit tööjõuga seotud maksu "maksab" tööandja või töövõtja, siis kasutatakse tööjõu maksukoormuse rahvusvahelisel võrdlemisel tihtipeale maksukiilu. Maksukiil näitab kõigi tööjõuga seotud maksude suhet tööjõukuludesse. Eesti tööjõu maksukiil oli Eurostati andmeil 2008. aastal 38%, Euroopa Liidu keskmine 41%.

Kuigi maksumaksjale meeldib mõte, et madal maksukoormus toob investeeringuid, pole siiski veenvaid tõendeid, et see oleks määrav kõrgelt kvalifitseeritud töökohtade loomisel välisinvesteeringute kaudu. Ei saa küll öelda, et arenevatest riikidest huvitatud potentsiaalsed välisinvestorid maksusüsteemi üldse ei vaataks, kuid igal juhul ei ole see ainus ega ka esimene valikukriteerium. Oluliselt tähtsamaks peetakse neid näitajaid, mida valdavalt edendatakse maksurahaga. Näiteks töötajate haridus ja tervis, infrastruktuur ning efektiivne bürokraatia.

See kõik ei tähenda, et maksusüsteemi kriitilise analüüsiga ei peaks tegelema. Kindlasti peab, kuid nii ratsionaalselt ja teadmispõhiselt, kui demokraatia tingimustes võimalik.