Riigikohus peab pressiseadust puudulikuks

Järgneb Riigikohtu arvamus.

1.     Arusaamatuks jääb võlaõigusseadusesse (VÕS) tehtavate põhimõtteliste muudatuste seos ülejäänud eelnõuga, eriti kui VÕS muudetakse mitte üksnes nn pressideliktidesse puutuvalt, vaid mittevaralise kahju hüvitamise küsimust laiemalt. Seletuskirjas seda ei põhjendata.

2.     Põhiseaduse (PS) § 25 tagab põhiõiguse õigusvastaselt tekitatud varalise ja moraalse (mittevaralise) kahju hüvitamisele. Selle läbi on määratletud ka kahju hüvitamise üldine eesmärk, milleks on õigusvastase tagajärje kõrvaldamine hüvitamise (kompenseerimise) läbi. Kahju hüvitamise eesmärgiks ei saa olla kellegi karistamine ega rikastamine (kasusaamine). Kannatanu rikastumise välistamise põhimõte, mis on otsesõnu sätestatud VÕS § 127 lg-s 5  on Euroopa õigussüsteemides üldtunnustatud. Kahju hüvitamise nõude saab VÕS järgi esitada nii lepingulises kui lepinguvälises suhtes, § 115 või § 1043jj alusel. Sarnaselt PS §-ga 25 eristab VÕS § 128 nii varalist kui mittevaralist kahju, mis kuuluvad hüvitamisele. Kahju hüvitamise nõude kõrval võimaldab isikute õigusi rahaliste nõuetega tasakaalustada alusetu rikastumise instituut (VÕS § 1027 jj), mis iseäranis rikkumiskondiktsiooni kaudu (VÕS § 1037) võimaldab nõuda absoluutse õiguse (mh isiksusõiguse) rikkujalt välja rikkumise teel saadu hariliku väärtuse ja rikkuja pahausksuse korral ka rikkumisest saadud tulu (VÕS § 1039). Lisaks võimaldab VÕS § 1055 nõuda kahju tekitava tegevuse ohu olemasolul või juba toimunud rikkumise jätkumise või kordumise ohu korral kahju tekitava tegevuse keelamist tulevikus. Sellise kohtulahendiga pandud kohustuse rikkumise korral on võimalik rikkuja trahvimine täitemenetluses täitemenetluse seadustiku § 183 alusel või lõppastmes ka kriminaalvastutus karistusseadustiku § 3311 alusel. Sellega seoses jääb arusaamatuks, milline on eelnõu § 134 lg-s 2 nimetatud olukord "kui kahjustatud isikul ei ole muud võimalust oma õigusi tõhusalt kaitsta", see ei selgu ka seletuskirjast. Kohtupraktikas ega õiguskirjanduses ei ole senini esile toodud, et olemasolev õiguskaitsesüsteem oleks lünklik või ei tagaks piisavalt isikute kaitset. eelnõust ja selle seletuskirjast jääb mulje nagu oleks muudatused vajalikud, tagamaks eelkõige nn pressideliktide puhul "õiglaste" (st piisavalt suurte) kahjuhüvitiste väljamõistmise. Juhime seejuures tähelepanu, et Riigikohtu ees ei ole kassatsioonkaebustes siiani püstitatud tõsiselt küsimust, et nn pressideliktide eest väljamõistetavad hüvitised oleks n.ö liiga väikesed. Siinkohal võib tähelepanu juhtida ka sellel, et nt juba 2002. a  jättis Riigikohus jõusse alama astme kohtute otsused, millega mõisteti kannatanule ajakirjanduses avaldatud andmetega isikuõiguste rikkumise eest välja 200 000 krooni (tsiviilasi nr 3-2-1-138-02). Seetõttu jäävad arusaamatuks VÕS puudutavad muudatused tervikuna.

3.     Arusaamatuks jääb VÕS § 127 lg 1 täiendamise vajadus kahju hüvitamisele n.ö preventiivse eesmärgi lisamisest, mida võib mõista esmajoones kui karistuslikku eesmärki. Karistamise eesmärk ei ole omane Mandri-Euroopa tsiviilõigusele ega meie tsiviilõiguse üldisele süsteemile. Õiguse mõistmise ja karistamise monopol on riigil, st riik ei saa tunnistada karistamist isikutevahelises suhetes. Seetõttu ei saa kahju hüvitamise nõuete eesmärgiks olla ka isikute karistamine, eriti kui õigusvastaste tegude eest on ette nähtud vastutus süüteomenetluses, väärteo või kuriteona. Kui Justiitsministeeriumi arvates tuleks au teotamise eest ette näha karistused, tuleks vastavalt täiendada karistusseadustikku. Kuigi teatud preventiivne mõju õigusrikkujale kaasneb tõenäoliselt iga õiguskaitsevahendi rakendamisega, ei saa preventsioon olla kahju hüvitamise eesmärgiks omaette. Spetsiifilise preventiivse mõju omistamiseks kahju hüvitamisele tuleks põhjendada, mis on praeguses süsteemis puudu. Eelnõu seletuskirjas seda tehtud ei ole.

4.     Kui probleemi nähakse VÕS kehtiva § 134 lg 2 restriktiivses sõnastuses, mis näeb isikuõiguste rikkumisel ette rahalise hüvitise üksnes juhul, kui rikkumise raskus seda õigustab, piisaks selle sätte laiendamisest, kas lause osa "üksnes juhul …" väljajätmisega või sätte teksti ühtlustamisega § 130 lg-ga 2 (eelnõus pakutava teise lause lisamine ei oleks eraldi võttes probleemiks isikuõiguste kaitsel). Sellele lisaks on aga mindud sisuliselt "kolmanda kahju liigi" kehtestamisele varalise ja mittevaralise kahju kõrval, mida saab järeldada sätte sõnastusest "tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks või kui kahjustatud isikul ei ole muud võimalust oma õigusi tõhusalt kaitsta, edasiste rikkumiste ärahoidmiseks kahju tekitaja poolt, maksta mõistlik rahasumma ". Seega ei ole tegemist ei varalise ega mittevaralise kahju hüvitamise nõudega, vaid sisuliselt VÕS § 1055 järgse nõudega, kus soovitakse kohe mõista välja n.ö hoiatuseks rahasumma. Sisuliselt on tegemist karistusliku kahjuhüvitusnõudega rikkumise eest, mida pole veel toime pandud. Sellise nõude vajalikkust on raske näha, samuti võib sellega tekkida põhiseaduslikke probleeme.

5.     Vaatamata muule, jääb arusaamatuks VÕS § 130 lg 2 kehtetukstunnistamise vajadus ja sätte ühendamine § 134 lg-ga 2, laiendades võimalust nõuda n.ö kolmanda kahju hüvitamist ka kehavigastuste tekitamise või tervise kahjustamise korral. Milline saab sel juhul olla olukord, kus kannatanul "ei ole muud võimalust oma õigusi tõhusalt kaitsta".

6.     Muudatuste tegemine eraõiguslike õiguskaitsevahendite süsteemis toob paratamatult kaasa küsimuse, kas samasugust preventiivse (karistusliku) kahju hüvitamise nõuet ei peaks siis kohaldama ka riigivastutuse juhtudel, olgu ka nt riigiasutuste pressiteadete avaldamise korral (mida praegu lahendatakse halduskohtumenetluses), st suurendama riigi võimalikku varalist vastutust. Vastasel juhul koheldaks kahju kannatajaid ebavõrdselt.