Riigikohus peab pressiseadust puudulikuks

Järgneb Riigikohtu arvamus.

1.     Arusaamatuks jääb võlaõigusseadusesse (VÕS) tehtavate põhimõtteliste muudatuste seos ülejäänud eelnõuga, eriti kui VÕS muudetakse mitte üksnes nn pressideliktidesse puutuvalt, vaid mittevaralise kahju hüvitamise küsimust laiemalt. Seletuskirjas seda ei põhjendata.

2.     Põhiseaduse (PS) § 25 tagab põhiõiguse õigusvastaselt tekitatud varalise ja moraalse (mittevaralise) kahju hüvitamisele. Selle läbi on määratletud ka kahju hüvitamise üldine eesmärk, milleks on õigusvastase tagajärje kõrvaldamine hüvitamise (kompenseerimise) läbi. Kahju hüvitamise eesmärgiks ei saa olla kellegi karistamine ega rikastamine (kasusaamine). Kannatanu rikastumise välistamise põhimõte, mis on otsesõnu sätestatud VÕS § 127 lg-s 5  on Euroopa õigussüsteemides üldtunnustatud. Kahju hüvitamise nõude saab VÕS järgi esitada nii lepingulises kui lepinguvälises suhtes, § 115 või § 1043jj alusel. Sarnaselt PS §-ga 25 eristab VÕS § 128 nii varalist kui mittevaralist kahju, mis kuuluvad hüvitamisele. Kahju hüvitamise nõude kõrval võimaldab isikute õigusi rahaliste nõuetega tasakaalustada alusetu rikastumise instituut (VÕS § 1027 jj), mis iseäranis rikkumiskondiktsiooni kaudu (VÕS § 1037) võimaldab nõuda absoluutse õiguse (mh isiksusõiguse) rikkujalt välja rikkumise teel saadu hariliku väärtuse ja rikkuja pahausksuse korral ka rikkumisest saadud tulu (VÕS § 1039). Lisaks võimaldab VÕS § 1055 nõuda kahju tekitava tegevuse ohu olemasolul või juba toimunud rikkumise jätkumise või kordumise ohu korral kahju tekitava tegevuse keelamist tulevikus. Sellise kohtulahendiga pandud kohustuse rikkumise korral on võimalik rikkuja trahvimine täitemenetluses täitemenetluse seadustiku § 183 alusel või lõppastmes ka kriminaalvastutus karistusseadustiku § 3311 alusel. Sellega seoses jääb arusaamatuks, milline on eelnõu § 134 lg-s 2 nimetatud olukord "kui kahjustatud isikul ei ole muud võimalust oma õigusi tõhusalt kaitsta", see ei selgu ka seletuskirjast. Kohtupraktikas ega õiguskirjanduses ei ole senini esile toodud, et olemasolev õiguskaitsesüsteem oleks lünklik või ei tagaks piisavalt isikute kaitset. eelnõust ja selle seletuskirjast jääb mulje nagu oleks muudatused vajalikud, tagamaks eelkõige nn pressideliktide puhul "õiglaste" (st piisavalt suurte) kahjuhüvitiste väljamõistmise. Juhime seejuures tähelepanu, et Riigikohtu ees ei ole kassatsioonkaebustes siiani püstitatud tõsiselt küsimust, et nn pressideliktide eest väljamõistetavad hüvitised oleks n.ö liiga väikesed. Siinkohal võib tähelepanu juhtida ka sellel, et nt juba 2002. a  jättis Riigikohus jõusse alama astme kohtute otsused, millega mõisteti kannatanule ajakirjanduses avaldatud andmetega isikuõiguste rikkumise eest välja 200 000 krooni (tsiviilasi nr 3-2-1-138-02). Seetõttu jäävad arusaamatuks VÕS puudutavad muudatused tervikuna.