Tokyo börsi Nikkei 225 indeks kerkis 1989. aasta viimasel börsipäeval rekordilise 38 916 punktini. Kakskümmend aastat hiljem, 2009. aasta 29. detsembril, oli indeks 10 638 punktil ehk 73 protsenti tollasest tasemest madalam.
Tegemist on olnud tõelise õudusunenäoga pikaajalistele investoritele. Üks mu kolleeg väitis koguni, et Jaapani aktsiaturg demonstreerib üsna veenvalt pikaajalise investeerimise mõttetust. Ehkki see tundub mõnevõrra liialdusena, on kindlasti tegemist üsna ehmata näitega. Eelmise aasta kolmandas kvartalis langes Jaapani sisemajanduse kogutoodangu nominaalväärtus alla 1992. aasta taseme. Kinnisvarahinnad asulates on kukkunud buumiaegse tasemega võrreldes kaks kolmandikku, korterite hinnad mõnes suusakeskuses on nüüd väärt vaid kümnendiku sellega võrreldes, mida olid inimesed nõus maksma buumi ajal, kirjutas ajakiri The Economist aastavahetusel.
Kuidas siis on juhtunud, et maailma suuruselt teine majandus, mis kaheksakümnendatel aastatel näis vallutavat maailma, ei ole tänini jalgu alla saanud? Economist peab üheks põhjuseks jaapanlaste liigset säästmist.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Jaapanlastel on sääste 1500 triljoni jeeni (16,3 triljoni dollari) väärtuses, mida nad hoiustavad turvaliselt peamiselt sealsetes postkontorites, kes paigutavad need edasi turvalistesse võlakirjadesse. Peter Tasker analüüsikeskusest Arcus Research, kes on kirjutanud mitu raamatut buumiaegsest psühholoogiast, lausus ajakirjale, et selle asemel, et minna kriisi ajal vihaseks, kaotasid nad lihtsalt lootuse ja muutusid ettevaatlikuks. Deflatsiooni või minimaalse inflatsiooni tingimustes, nagu see on Jaapanis kahel aastakümnel olnud, on ka seisev raha olnud sisuliselt tulu.
Jaeinvestorid olid esimesed, kes hakkasid Jaapani aktsiaturult lahkuma ning jaeinvestorid olid Goldman Sachsi andmetel aastatel 1991-2007 aktsiate netomüüjad ehk teisisõnu müüsid jaemüüjad nendel aastatel rohkem aktsiaid, kui ostsid. Kahe aastakümne jooksul oli küll neli karuturu rallit (karuturu ralliks nimetatakse langeval turul toimuvat lühikest kiiret hinnatõusu), kuid nende taga olid välisinvestorid, mitte kodumaine raha.
"Jaapan on kauge. Eesti on kaugemgi veel," kirjutas umbes Jaapani buumi ajal meie kultuspoeet Jüri Üdi. Nii nagu Jaapanis nii kerkisid ka meie majandusbuumi ajal taevastesse kõrgustesse nii börs kui ka kinnisvarahinnad (minu meelest jäi meie eelmine börsibuum võrreldes kinnisvara hinnaralliga isegi suhteliselt tagasihoidlikuks).
Tallinna börsi langus algas kolm aastat tagasi ning ehkki suvel võis arvata, et langus on selleks korraks läbi, ei julge ma seda nii kindlalt öelda. Ettevõtted on küll eelnevatel aastatel üsna korralikult kulusid kärpinud, kuid sellega on saavutatud heal juhul mingisugune stabiilsus, mõnel juhul mitte sedagi. Eile teatas aktsionäridelt lisaraha küsimisest meediakontsern Ekspress Grupp, ilmselt ei pääse lisaraha hankimisest ka Arco Vara, Baltika ning võib olla veel mõni meie börsiettevõte.
Kui kulude poolest on meie börsiettevõtted üsna aktiivsed, siis tulude kasvatamise koha pealt kostab ettevõtetest peamiselt suurt vaikust.
"Ühest küljest on teatud majandussektorites lootus, et masu hakkab läbi saama ja hingamine läheb kergemaks, kuid teisest küljest kujuneb aasta mõnele sektorile varasemast veelgi raskemaks," lausus nädal tagasi Äripäevale Nordecon Internationali juht Jaano Vink.
Ainus erand on Olympic EG, kes on rääkinud ettevalmistustest, et siseneda internetikasiinoärisse.
Vaatamata sellele, et pea poolte Tallinna börsi ettevõtete aktsionäride arv on rekordiline, seisab suur osa rahva rahast samuti hoiustel. Sinna on läinud ka suur osa Eesti Telekomi aktsiatest vabanenud raha, sest võrdväärset alternatiivi pole kohalikul aktsiaturul pakkuda.
Hetkel kuum
Omanikud võtsid ehitusfirmast 5 miljonit eurot dividendi
Artikkel jätkub pärast reklaami
Teine assotsiatsioon, mis mul alati seoses Jaapani omaaegse buumiga tekib, on analoogia praeguse Hiina buumiga. Nii nagu arvati, et Jaapan muutub maailmavalitsejaks, räägitakse praegu sedasama Hiina kohta. Kolmkümmend aastat kestnud majanduskasv Hiinas on küll muljetavaldav, aga võib mürki võtta, et ka sealne kasv ei ole igavene, ning arvestades, kui suureks on ootused sealse turu suhtes paisunud, võib tagasilöök olla üsna ränk.
Septembris uue valitsusjuhina ametisse astunud peaminister Yukio Hatoyama lubas riigis suuri ümberkorraldusi, mis on võrreldavad 1868. aastaga, mil lõhuti tollane feodaalne šogunaatide ühiskond ning pandi alus tänapäevasele Jaapanile.
Mulle tundub, et ka meie poliitiline ja ärieliit peaks mõtlema tunduvalt radikaalsemalt, kui seda praegu tehakse, vastasel korral peame uut suurt tõusu ootama samuti paarkümmend aastat.