20 aastat langust

Tokyo börsi Nikkei 225 indeks kerkis 1989. aasta viimasel börsipäeval rekordilise 38 916 punktini. Kakskümmend aastat hiljem, 2009. aasta 29. detsembril, oli indeks 10 638 punktil ehk 73 protsenti tollasest tasemest madalam.

Tegemist on olnud tõelise õudusunenäoga pikaajalistele investoritele. Üks mu kolleeg väitis koguni, et Jaapani aktsiaturg demonstreerib üsna veenvalt pikaajalise investeerimise mõttetust. Ehkki see tundub mõnevõrra liialdusena, on kindlasti tegemist üsna ehmata näitega. Eelmise aasta kolmandas kvartalis langes Jaapani sisemajanduse kogutoodangu nominaalväärtus alla 1992. aasta taseme. Kinnisvarahinnad asulates on kukkunud buumiaegse tasemega võrreldes kaks kolmandikku, korterite hinnad mõnes suusakeskuses on nüüd väärt vaid kümnendiku sellega võrreldes, mida olid inimesed nõus maksma buumi ajal, kirjutas ajakiri The Economist aastavahetusel.

Kuidas siis on juhtunud, et maailma suuruselt teine majandus, mis kaheksakümnendatel aastatel näis vallutavat maailma, ei ole tänini jalgu alla saanud? Economist peab üheks põhjuseks jaapanlaste liigset säästmist.

Teine assotsiatsioon, mis mul alati seoses Jaapani omaaegse buumiga tekib, on analoogia praeguse Hiina buumiga. Nii nagu arvati, et Jaapan muutub maailmavalitsejaks, räägitakse praegu sedasama Hiina kohta. Kolmkümmend aastat kestnud majanduskasv Hiinas on küll muljetavaldav, aga võib mürki võtta, et ka sealne kasv ei ole igavene, ning arvestades, kui suureks on ootused sealse turu suhtes paisunud, võib tagasilöök olla üsna ränk.

Septembris uue valitsusjuhina ametisse astunud peaminister Yukio Hatoyama lubas riigis suuri ümberkorraldusi, mis on võrreldavad 1868. aastaga, mil lõhuti tollane feodaalne šogunaatide ühiskond ning pandi alus tänapäevasele Jaapanile.

Mulle tundub, et ka meie poliitiline ja ärieliit peaks mõtlema tunduvalt radikaalsemalt, kui seda praegu tehakse, vastasel korral peame uut suurt tõusu ootama samuti paarkümmend aastat.