Kunila näol on tegemist ühe eesti olulisema kunstikogujaga, kes mitte ainult ei tegele endale silmailu ostmise, vaid ka kunstipatroonlusega. Selle alla võib arvata näiteks mitmete kataloogide väljaandmise.
Näitus peegeldab eelkõige Kunila kui kunstikoguja isikut ja eelistusi, mis jäävad peamiselt modernismi aega. Näha saab kõiki tähtsamaid eesti kunstiajaloosse raiutud kunstnikke ja neile stiililiselt kõige omasemaid töid.
Näitusekülastaja saab tugeva annuse klassikalisest esteetikast ja maitsekast rafineeritusest Kölerist Hoffmannini, Konrad Mägist Richard Uutmaani ja Lepo Mikkost Olev Subbini.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Samas sadade kunstiteoste omamine ei pruugi veel teha kunstikogujaks. Klassikalise kunstikoguja, võib-olla ka eesti kunstikoguja stereotüübi omaduseks on ehe kirg ja isikliku maitse kaalutlustel tehtud valikud.
Kunsti ei unustata kümne raudukse taha, vaid sellest saadakse rõõmu iga päev, ja on tore, kui seda rõõmu ka teistega jagatakse.
Eesti kunstikogujate isaks võiks nimetada Alfred Rõudet, kuid ka näiteks neli aastat tagasi surnud Johannes Mikkelit. Fanaatiline kunstiarmastaja oli ennastsalgav koguja, kes elas ainult kunstile ja kunsti ümber nii, et tema korteris millegi muu jaoks ruumi ei jätkunudki.
Kunstikoguja ja kunstiarmastaja ei pruugi alati ühes isikus eksisteerida. Maailmas leidub palju selliseid kogujaid, kelle jaoks kunstiteos on eelkõige investeering, mille pealt tulevikus rahalist kasu lõigata.
Õnneks on enamik eesti kunstikogujaid siiski ka sügavalt kunsti armunud, sealhulgas Kunila.
Tahaks loota, et Kunila koos teiste heade eesti kunstikogujatega on innustuseks ja eeskujuks noorele kunstiarmastajate-kollektsionääride põlvkonnale. Kunstikogumist võiks aga vaadata kui sõltuvust, mis on hingele kasulik. Teada on, et kui ükskord koguma hakata, siis enam lõpetada ei saa.
Näitusega kaasneb mahukas kataloog Eero Epneri tekstidega, kujundajaks Tiit Jürna. Kunstihoone näituse kureeris Harry Liivrand ja kujundas Olev Subbi.
Autor: Ragne Nukk