Mart Jesse • 22. aprill 2010 kell 21:00

Kindlustussektor vajab arenguks läbipaistvust

Eelmise aasta lõpus kindlustusmaaklerite tasustamise ümber lahvatanud kired viitavad probleemidele kindlustussektoris. Vaidluses keskendusid osalised küll ühelt poolt praeguste tegutsemispõhimõtete õigustamisele ja teisalt suurema läbipaistvuse tagamiseks nende muutmise vajadusele, kuid konkurentsi arendamiseks kindlustusturul oleks uusi tuuli ja rohkem avatust vaja kogu sektoris, mitte ainult vahenduses. Lisaks kindlustusvahenduse tasustamispõhimõtete muutmisele oleks head meetmed ka teenuste võrreldavuse tagamine ja domineerivate turuosaliste tegevusse sekkumine.

Üheks murekohaks on turul kasutatav terminoloogia. Nii leiame kindlustustingimustest, et pea samade terminitega räägitakse erinevatest asjadest ja vastupidi. Selle tulemusena on tarbijal raske teenuseid võrrelda ja õigeid valikuid teha, pakkumiste sisuline võrdlemine on jõukohane vaid professionaalidele.

Parim näide on ehk 2005. aasta jaanuaritorm ja selle järellainetus. Nimelt selgus mõnele kindlustusvõtjale tormi möödudes, et kindlustus ei pruugigi hõlmata tekkinud kahjusid, kuivõrd toimunud üleujutus ei pruukinudki seda olla lepingu tingimuste kohaselt. Situatsiooni, kus torm ei olegi torm ja üleujutus üleujutus, sekkus ka finantsinspektsioon, kuid soov probleem lahendada rauges juba mõne kuuga.

Kindlustusturul kasutatav terminoloogia on seega igati mõistlik ühtlustada, et tekitada alus teenuste lihtsamaks võrdlemiseks ja seeläbi ka konkurentsi elavdamiseks.

Ülalpool nimetatud vaidluse põhirõhk on küsimusel, kas kindlustusmaaklerile peab tasu maksma kindlustusandja või peaks seda tulevikus tegema üksnes kindlustusvõtja. Nimelt peab maakler seaduse kohaselt tegutsema vaid kindlustusvõtja huvidest lähtuvalt. Kui esimese lähenemise pooldajad tõdevad, et praegune süsteem toimib hästi ja muutusi vaja ei ole, leiavad viimased, et kui kindlustusmaaklerile maksab tasu kindlustusandja, kipuvad maaklerid klientidele müüma pigem nende kindlustusseltside tooteid, kes maksvad neile rohkem, ja lähtuvad tegevuses hoopis enda, mitte kliendi huvidest. Omakasupüüdlikku tegutsemist on küll väga ebaõiglane laiendada kõigile maakleritele, kuid olukord, kus vahendusteenuse hinna määrab mitte tellija, vaid teine osapool, tekitab põhjendatud kahtlusi huvide konflikti võimalikkuses. Samuti pärsib see konkurentsi maaklerite vahel, kuivõrd teenuse lõpphind sõltub üksnes kindlustusandjast.

Pikemas perspektiivis on lähenemine, kus maaklerile maksab tasu vaid kindlustusvõtja ja kindlustusmaakler ostab kindlustuskatet kindlustusandjalt soodustingimustel (n-ö netohinnastamine), väga mõistlik. See ei too kaasa mitte ainult sisulise konkurentsi tekkimist kindlustusmaaklerite vahel ja vahendustasude alanemist, vaid sunnib ka kindlustusandjaid tõstma müügikanalite efektiivsust.

Kuigi nime järgi on enamik kindlustusliike vabatahtlikud, makstakse lõviosa kroone kindlustuse eest Eesti turul kohustuslikus korras, kuivõrd teenust ostetakse paljudel juhtudel üksnes seetõttu, et seda nõuab seadus või vara soetamist finantseerinud krediidiandja. Nii hõlmab ligi 26% varakindlustuse turust kohustuslik liikluskindlustus ja ülejäänust hõlmab 38% vabatahtlik mootorsõidukite kindlustus ja 25% muu varakindlustus. Enamik viimastest just seetõttu, et kindlustuskohustus tuleneb liisingu- või laenulepingust.

Pankade juures tegutsevad maaklerid, kelle põhieesmärk oli esialgu tagada finantseeritud varal kindlustuskatte olemasolu, on praeguseks sirgunud olulisteks tuluallikateks pankadele ning juhivad märkimisväärset osa Eesti kindlustusturu kroonidest.

Laenu- ja liisinguturu liider astus paar aastat tagasi sammu veelgi kaugemale ja asutas maaklerfirma asemele kindlustusseltsi, mis on nüüdseks tõusnud turuliidriks uusmüügis ja näitab turumajandusele mitteomaseid rentaablusnäitajaid. Kahtlemata annab see ainest küsimusele, kas finantstoodete tarbija vähest teadlikkust arvesse võttes ja konkurentsi paremaks toimimiseks ei peaks seadma piiranguid suurte krediidiasutuste poolt vaid ühe kindlustusandja kindlustusteenuse vahendamisele? Napid saadaolevad võrdlusandmed näitavad, et suurim turuosaline ei kasuta mastaabiefekti soodsamate tingimuste pakkumiseks oma klientuurile, vaid teenuste müügiks turutingimustest oluliselt kõrgema hinnaga.

Praegune olukord vajab muutmist - kõigile klientidele ja kindlustusandjatele peab olema tagatud ka praktikas juurdepääs vastastikku pakkumiste võtmiseks ja tegemiseks. Kui enamiku krediidiasutuste juures on see võimalik panga kindlustusmaakleri või koostööpartneri kaudu, siis krediidituru valitseja juures see nii ei ole. Praegust olukorda ja ka Eesti turu väiksust arvesse võttes näib mõistlik piirata alates teatud turuosa saavutamisest (nt 5%) eksklusiivset finantseerimis- ja kindlustustoodete ristmüüki, et asetada kõik turuosalised võrdsesse seisu. Arvesse võttes ka riigikohtu hiljutist seisukohta käibemaksuseaduse suhtes, on vastasel juhul väga raske rääkida vabast konkurentsist kindlustusturul.

Iga majandusvaldkonna edendamiseks on kõige parem viis konkurentsi elavdamine ja kindlustusvaldkond ei ole siinkohal mingi erand. Kasutatava terminoloogia ühtlustamine, kindlustusmaaklerite tasustamispõhimõtete muutmine ja valitsevate turuosaliste tegevusse sekkumise järel muutuks kindlustusturg oluliselt efektiivsemaks. See nõuab küll riigilt senisest suurema juhtrolli haaramist, aga preemiaks selle pingutuse eest oleks tarbijate teadlikkuse kasv ja ühiskonna kantavate varakindlustuse kulude vähenemine hinnanguliselt 6-7% võrra aastas.

Arvestades eelmise aasta varakindlustuse 3,6 miljardi kroonist turumahtu, ei jääks see pingutus kindlustusvõtjatel märkamata.

Hetkel kuum