Mõis: meil ei ole tuhkagi ärikultuurist alles

Praeguse kriisi näol ongi tema sõnul tegemist võlakriisiga, kus enamik ettevõtjatest on raskustes kohustuste täitmisega. „Põhilised ettevõtted, kõige suurem hulk, võitlevad oma olemasolu eest. Nad lahendavad võlaprobleeme ja nende ettevõtete käekäigust Eesti majanduse käekäik sõltubki,“ ütles Mõis. „Ettevõtetel on tohutud võlad. Selle kriisi nimi ongi võlakriis,“ lisas ta.

Suured võlad on alla viinud maksedistsipliini ja koos sellega ärikultuuri, mis pole võrreldav näiteks 2007. aastaga. Põhjus lihtne – raha lihtsalt pole. „Ärikultuur on rohkem käest ära, kui analüütikud oskavad arvata. Asi pole selles, et ei taha maksta – me teeme graafiku, aga juba esimesel kuul ei täida seda. Teeme uue ja jälle ei täida. Aga kui raha tuleb, siis maksame,“ kinnitas Mõis, kes pidas oluliseks kokkuleppeid võlausaldajatega.

Kuigi pankrot pole tema sõnul ettevõtjale häbiasi, pole pankrotiprotsessid siiski kellelegi kasulikud. Need venivad ja tulemust anda ei pruugi. „Pankrotiga ähvardamine tundub rohkem ärplemise viis kui majanduslik meetod,“ hindas Mõis. Seetõttu on võlausaldajatega kokkulepped palju olulisemad, kuna sel juhul on võimalik heal päeval oma kohustusi teenindada. Küsimusele, kuidas ta ikkagi suudab võlausaldajad koondada ja nendega kokku leppida, vastas Mõis, et probleem, mida neile esitleda tuleb, on lihtne: „Minu sõna on selles, et me tegelikult väga tahaksime maksta, aga meil ei ole lihtsalt raha.“

Mõisa enda ettevõtete portfellis on samuti pankrotistunud firmasid, kuid rahaprobleemides siplevatest investeeringutest tõi ta näiteks ASi Talot. Taloti üheks omanikuks sai Mõis mullu detsembris. Rahaprobleemide ja hinna tõstmise vajaduse poolelt tõi ta lihtsa näite. Betoonkonstruktsioone tootvas firmas on tüki omahind 800 krooni. Kui 2007. aastal müüdi kaupa 1000 või kuni 1200 krooni eest tükist, siis 2009. aastal langes hind 500 kroonini.  

„Aasta aega on Kunda Nordic Tsemendile maksmata, pangalaenud on viivises, töötajad saavad palga kaks kuud hiljem,“ loetles ta probleeme. „Ei ole varianti, pead hinda tõstma,“ lisas Mõis.

Mõisa sõnul on ettevõtetel praegu ka äärmiselt keeruline kapitali kaasata. Esiteks ei ole Eestis inimesi, kellel oleks vaba raha ettevõtlusse paigutada, nentis ta. Ja teiseks pole ettevõtted ise valmis seda raha kaasama, kuna nende bilansid on muutunud häguseks. „Pangad ehmatasid ära ja hakkasid nõudma normatiivide täitmist. Me oleme kõik ju Nõukogude Liidu lapsed – oskasime normatiive täita küll. Kui varem läksid offshore-ettevõtete kaudu välja kasumid, siis nüüd kahjumid. See aga maksuametit ei huvita,“ kirjeldas ta olukorra koomilisust saalis kostva naeru saatel. „Kui mõni ütles, et käive langes, aga kasumimarginaali suutsime säilitada, siis mul oli selge pilt,“ lisas Mõis.

Siiski on rahaprobleemides vaevlevate ja pankrotiprotsesse läbi tegevate ettevõtete kõrval ka neid, kes saavad rahumeeli hindu tõsta. Suurepärane näide on Mõisa sõnul Eesti Energia. "Eesti Energia on hinda tõstnud sel aastal kolmel korral ja möödunud aastal sama ilmselt. See on väga hea ja magus sektor, sest neil on kasum seadusega ette nähtud. Kasumi mittesaamine on ebaseaduslik," viitas ta nii kaugkütte seadusele kui ka elektrituruseadusele.

Hinna tõstmine valmistab neile ka vähem probleeme, kuna nad saavad seda teha lihtsalt tarbijalt küsimata, hankides vaid mõnest asutusest kooskõlastuse. "Ka minu omanduses on paar ettevõtet. Meil on kaks looduslikku vaenlast – Euroopa Liit ja inflatsioon," selgitas ta. EL soovib nimelt ohjeldada monopole. Kiire inflatsioon sööks aga energia valdkonnas kasumit, kuna ettevõtted ise on kohmakad ega suuda väga kiirelt reageerida. 

Oma isiklikust äriplaanist 2011 rääkides, nentis Mõis, et plaanib panna kogu oma ressursi praegustesse ettevõtetesse ja uusi investeeringuid ei tee.