Rikas turg on lähedal

Intervjuu investeerimispankur Joakim Heleniusega.

Aastate 2005-2007 Eesti majanduskasv ei jäänud kestma, kuna seda vedas massiline sisetarbimine, mida toitsid pangalaenud. Eksport aga ei kasvanud nii kiiresti kui kodumaine majandus. Balti Tiigril oli väga tõsine haigus, mis ta lõpuks tappis. Seda viirust võiks kutsuda mõõdutundetuks sisetarbimiseks.

See tiiger, mis on elus, on nüüd Põhja Tiiger. Ma usun, et Eesti tulevik on osa Põhja regioonist ja Skandinaaviast. Kuid Eesti tõeline võimalus on olla radikaalne vabaturg Põhja regioonis: madalad maksud, minimaalne riigi sekkumine majandusse, erasektor hoolitseb majanduse eest ja riik tugeva reguleerijana seisab selle eest, et vigu, mida tehti mõned aastad tagasi, enam ei korrata.

Eesti mudel on väga sarnane Hongkongi omaga, mida on saatnud suur edu. Selline mudel riigis, mis asub Skandinaavia külje all, on osa Skandinaavia ajaloost, kultuurist - ma usun, et see võib imet korda saata, sest Skandinaavia heaolumudelis on hakatud kahtlema. Eesti ei tohiks hakata kopeerima seda, mida Skandinaavias juba muudetakse.

Skandinaavlased teavad Eestist väga vähe, kuid nad on valmis kuulama. Eestil on vaja rohkem inimesi, rohkem eestlasi ja skandinaavlasi, kes siin töötavad ja saavad riigist aru, kes müüksid Eestit Skandinaavias agressiivselt. See maailm, kus me elame - siin keerleb kõik müügi ümber.

Minu arvates tunnevad eestlased ennast Eestis liiga mugavalt. Minevikus üritati investeerida Ukrainasse, Venemaale, Lätti ja Leetu - nad kaotasid raha ning reaktsioon on olnud selline, et unustame selle ära ning keskendume Eestile. Kuid see pole õige vastus - õige vastus on see, et tuleb õppida, miks varasemad investeeringud läksid viltu, ja mitte alla anda. Kuid võib-olla on teine suur õppetund see, et meie kõrval asuvad tõeliselt rikkad riigid ning miks Eesti ettevõtted ei ole aktiivsemad ega ürita oma tooteid ja teenuseid maailma ühel rikkamal turul Skandinaavias müüa. Minu arvates siinsed ettevõtjad arvavad, et nad pole valmis - võib-olla nende tooted ja teenused pole Skandinaavia turu jaoks piisavalt head. See on vale. Eesti ettevõtted, eriti pärast neid muutusi, mida tingis kriis, on väga-väga kuluefektiivsed. Nüüd on neil võimalus Skandinaaviasse müüma minna, see lihtsalt nõuab usku enda võimekusse seda teha.

Skandinaavias on Eesti ekspordile massiivselt ruumi. Kui vaadata Soome, Rootsi impordistatistikat, on Eesti osa seal väga väike.

Kui ma alustaksin ettevõtluses praegu, siis selleks on võimalusi mitmes sektoris, kuid ma alustaksin kindlasti tootmisega. Näiteks Eesti põllumajandussektorist võiks saada suur Skandinaavia varustaja, kuna see sektor on siin kuluefektiivsem. Farmid on tavaliselt palju suuremad, maa kvaliteet on parem kui näiteks Soomes, piima tootmine võib olla efektiivsem.

Nii igavalt ja vanamoeliselt kui see ka ei kõla, otsiksin võimalusi puidutootmises, kuna puiduga seotud tootmine pakub suurt potentsiaali rohelisemaks muutuvas maailmas.

Viimase kümne aasta jooksul on olnud väga edukaid näiteid Skandinaaviasse eksportimisel, samas aga enamik, kes iseseisvalt üritasid, said kohe vastu näppe või said matsu koos masuga. Meil ei ole rahvusvahelise müügi kogemust ja lähiturgudel esimeste õppetundide saamine oli loomulik.

Eesti ettevõtjad on aastate jooksul läinud kergema vastupanu teed. Skandinaavia ettevõtjad on tulnud ja toonud meile tellimusi, seega pole me ise pidanud tootearenduse ega turundusega tegelema.

Skandinaavia turgudel on oma brändid, oma lepingud ja samal ajal ka garanteeritud mahud. Meie jääme oma väikeste tootmismahtudega ikkagi niivõrd marginaalseks. Eks seal on ikka hea, kus meid ei ole!