Kohvik kannatlikele gurmaanidele

Menüü oli tahvlil kirjas, kohviku kohta oli valik täiesti korralik. Oli suppi ja salatit, pastat ja praadi, koogid-saiad nagunii. Tegime oma valiku, saime lauda teed, veed ja muud joogid ning asusime ootama. Meil oli lõbus ja kuna kõige näljasem oli lõunaooteks ühe saiakese tellinud, kulusid esimesed kakskümmend minutit lennates. Järgmisel kahekümnel enam nii lõbus ei olnud, nälg muutus tasapisi talumatuks.

Neljakümne viiendal minutil läksin ennast kööki appi pakkuma. Kokkan tegelikult päris hästi, aga abi lükati tagasi. Pikk ooteaeg aeti huntahvena süüks - terve kala küpsetamine nõudvat aega. Võib ju olla, aga hea oleks olnud ette teada.

Hakkasin natuke muretsema. Ei tea ju täpselt, kui suur kala see huntahven võiks olla, nimi ka selline imelik... Aga sealt nad juba tulidki: soe kanasalat, lõhepasta ja kala koos köögiviljadega. Ja polnud see huntahven tavalisest ahvenast suurem midagi, tavaline ühemeheportsjon.

Sooja kanasalati nimetuse üle võiks vaielda: soe oli salatist umbes kümnendik, kartulisektorid ja kanatükid. Ülejäänu oli värskeimast värskem rohelise salati segu. Maitsev, suur, aga igatahes täiesti külm.

Peale lõputu ooteaja ja eksitava salatinimetuse pole põhjust millegi üle kurta: toidud olid maitsvad, ootamatute ja värskelt mõjuvate lisanditega, parajalt loomingulise lähenemisega valmistatud ja igati nautimisväärsed.

Kohvid jäid proovimata, mis on muidugi sellises kohas andestamatu, aga meie hulgas lihtsalt ei juhtunud ühtegi kohvijoojat olema. Küll aga nautisime teisi jooke: teed (kohvivaliku kõrval on gurmeekohvikus ka suur hulk teesid), vett (esmakordselt Eestis pakuti kalli pudelivee asemel säästlikku Brita kannu vett) ja Verist Meerit, millega üks mu lauakaaslane ennast turgutas. Tegemist oli muljetavaldavalt võimsa ja kõiki kohustuslikke komponente väärtustava joogiga.