Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Elu mõte saab selgemaks
Lavastaja Indrek Sammuli sõnul on "Grace ja Glorie" sama keeruline ja lihtne nagu elu, kohati naljakas, kohati groteskne.
"Seal on neid kihte igasuguseid ja igaühele. Usun, et mõtlemisainet peaks see andma kõigile, ükskõik millises elu staadiumis vaataja on või mismoodi ta mõtlema on harjunud," arvas lavastaja.
Kogu etenduse sündmustiku ja dilemmad toovad publikuni Grace (Leila Säälik) ja Glorie (Kadri Lepp), kaks naist, kes kohtuvad väikses mägimajakeses Virginia osariigis, kus vanem naine elab.
Grace on lootusetult haige, nii et arstid teda enam aidata ei saa. Oma viimseid päevi aitab tal mööda saata noor Glorie, kes on talle vabatahtlike organisatsiooni kaudu seltsiks määratud.
"Üksteise aitamisest see lugu ongi, aga kes keda aitab, see selgub loo käigus. Üksinda ei saaks nad kumbki hakkama, aitajaks on teine inimene," valgustas Sammul.
Lavastuses on olulise teemana tähelepanu all usk ja inimese suhe jumalaga. Sellele viitavad muu hulgas ka tegelaste ingliskeelsed nimekujud, mis võiks eesti keelde tõlgituna olla Au ja Hiilgus. Usu kaotamine ja usu taasleidmine on etenduses sellised pidepunktid, mis ikka ja jälle esile kerkivad.
Sammuli sõnul on lavastuse näol tegemist väga sügava ning iga inimest puudutava materjaliga, mis lavastamisprotsessi käigus paratamatult ka talle endale palju mõtlemisainet on andnud.
"Kõik need teemad, mis seal vaatluse all on, puudutavad mind otseselt. Kõik on tähenduslik just seetõttu, et ma tegelen nende teemadega nagunii: kuidas asju ja sündmusi tõlgendada ning endale mõistetavaks teha, kuidas oma elu mõtestada, kuidas elada oma elu niimoodi, et surra väärikalt. Need on läbinisti inimlikud küsimused. "Grace ja Glorie" on neid täis, kuid need avanevad uue nurga alt," rääkis lavastaja.
Mitmekihilise etendusena sobib "Grace ja Glorie" vaatamiseks väga erinevatele inimestele.
"Tunneme lavastuses ära oma vanaemad, vanaemadele meenuvad nende poja- või tütretütred. Lisaks on vaatluse all maa- ja linnainimese erinevused," kirjeldas Sammul teemaliine, mis lavastusest läbi jooksevad.
Kuigi etendus pakub rohkesti mõtlemisainet ja käsitleb kohati raskeid teemasid, jääb lõppmeeleolu sellest helge. "Tahame teha seda nii, et vaataja kogeks saalist lahkudes tänulikkuse tunnet ning läheks koju mõttega, et talle on veel päevi antud oma elu ja samme seada," ütles Sammul.