Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Sisutühi ja naljatu komöödia
Kui halbu filme ei vaataks, siis ei oskaks vist häid hinnata ja kehvikutest eristada.
Film "Õigeks ajaks" on küll üks sellistest, mis paneb ka keskpäraseid suhtekomöödiaid ja ulmefilme, millest ma midagi suurt pole varem arvanud, kõrgemalt hindama.
Põhjuseid selleks on mitu. Kinokülalise väikseimgi soov on filmitemplisse minnes põnevat lugu kogeda. Sel filmil paraku mingit suurt sõnumit maailmale edasi anda pole. Võib-olla ainult seda, et vähem sahmerdades säästab igaüks maailma ja päästab iseend.
Lugu on igatahes nõrk, korduvalt nähtud ja ei midagi üllatavat. Kaks teineteisest mitte lugupidavat meest (osades Robert Downey jr Ja Zack Galifianakis), kehv asjaolude kokkulangemine, sunduslik üheskoos reisimine, et üks meestest oma esimese lapse sündi saaks näha ja teine Hollywoodi tähesära nautida, ongi kogu süžee, mis pooleteise tunni jooksul meelelahutuse asemel suutis hoopis meelt jahutada.
Loomulikult tuleb selle teeloleku juurde arvata veel hulga autode hävitamine, keevalised sõprussidemed ning labased allapoole vööd ja pilvesolekunaljad. Ja isegi nende väljamõtlemisega pole eriti pingutatud, ent see ei tohiks tegelikult üllatada.
Igatahes valdas mind filmi vaadates suur kärsitus, aeg kippus venima. Tundus, et ma polnud ainuke, sest pimeduses vilkus aeg-ajalt mobiiltelefonide ekraane, kust suure tõenäosusega kellaaega kiigati.
Ent iga halva asja juures on ka midagi head. Kahte punkti on film ikka väärt. Ühe annaks paari üksiku nalja eest, mis filmi mahtusid ja tõesti suunurgad muigele ajasid. Teise aga tüpaažide heale väljamängimisele mõningates kohtades - seal, kus stsenaarium magedusi ette ei näinud.