Ärge ostke odavaid riideid!
Saksa nädalaleht Die Zeit on uurinud, kuidas on võimalik, et üks T-särk maksab 4,95 eurot ja küsib, kas me peaksime midagi sellist endale ka selga panema.
Ajakirjanik võttis näppu H&M-i 4,95 eurot maksva T-särgi ja asus uurima, kuidas on võimalik, et see nii odav on. Ette rutates võib ära tuua lõppjärelduse – ärge ostke odavaid riideid, sest nende tootmiseks on näinud vaeva inimesed, kes peavad magama viiekesi ühes voodis ja ei tohi töö ajal isegi mitte tualetti minna.
Die Zeit arvutas välja, et ühe H&M odava T-särgi peale kulub 400 g puuvilla, hinnaga 40 senti, või kui arvestada viimast suurt hinnatõusu maailmaturgudel, siis 1 euro. Odav puuvill tuleb näiteks USA Texase osariigi puuvillakasvandustest, mida subventsioneerib Ühendriikide valitsus.
USA puuvillakasvatajate juurest sõitis ajakirjanik edasi Bangladeshi, kus puuvilla töödeldakse ja T-särkideks vormistatakse. Ühes Dhaka tagahoovi õmblusvabrikus kohtus ajakirjanik kohaliku töölise Nazmaga, kelle ülesandeks on kontrollida valmis särkide õmblusi.
250 särki tunnis on norm. Töö on nii kiire, et naine ei julge töö ajal isegi mitte juua, kuna selleks peaks tualetti minema, siis ei jõuaks ta aga normi täita. Töö on 12 tundi päevas, kuus-seitse päeva nädalas. Palk on ümberarvestatult 36 eurot kuus, mis teeb 1,18 eurot päevas. Nazma üürib tuba, mis on keskelt jaotatud plekiga pooleks, ühel pool elab kolmeliikmeline pere, teisel pool Nazma ja viis õmblejat, kellega ta igal öösel ühes voodis magab.
Firma, mille heaks Nazma töötab, müüb T-särki hinnaga 1,35 eurot tükk.
Edasi on välja arvutatud, mis maksab H&M jaoks T-särkide transport. 6 senti särgi pealt maksab vedu konteineris mereteed pidi Euroopasse. Kokku seega tooraine, tootmine ja transport – 1,40 eurot. Kui maha arvestada transport Euroopas, filiaalide rendikulud ja töötajate palgad, on H&M kasum särgi pealt 60 senti. Arvestades, mitmeid miljoneid neid üle maailma müüakse, tähendab see et odavate särkidega võib palju raha teenida.
H&M on öelnud, et kõik on korras, kuna nende toodete valmistamisel ei kasutata lapstööjõudu, töötajate vastu ei tohi tarvitada vägivalda ning töötingimused peavad olema turvalised.
„Miks nõuab H&M vabrikujuhtidelt ainult miinimumpalga maksmist ja mitte palka, millest töötajad normaalselt ära elada saaksid?“ küsib Die Zeit. „Miks on vaja üldse T-särki, mis maksab vaevalt rohkem kui tass kohvi kohvikus? Kas oleks nii valus, maksta kahe, kolme tassi kohvi hinda, kui sellest jätkuks kõigile raha elamiseks?“ Reaalsus on see, et globaalne tarbija ei küsi, vaid ostab. Ja H&M avab üha uusi filiaale üle maailma.
Mida saab igaüks teha?
Kallim särk osta ei ole ka hea, kirjutab Die Zeit, kuna paljud bränditooted on sama päritolu, mis H&M tooted, tarbija maksab kinni veel lihtsalt ka reklaamikulud. Tuleb vaadata, kes müüb ökoloogilist ja sotsiaalselt korrektset kaupa. Näiteks firmad, kes on ühinenud Fair Wear Foundationiga (FWF).
Autor: Katri Soe-Surén