Indrek Saar: kui see on tõsi, on riigimehed pätid

„Riigikogu tuleks sellisel juhul ümber nimetada mingiks muuks koguks, sest sellisel juhul ei esinda ta kindlasti mitte kogu riiki, vaid ainult priviligeeritud klassi,“ lisas Saar.

Aga esiteks tahaksin ma väga tänada härrasid Jüri Adamsit ja Allar Jõksi, kes võtsid vaevaks teha ära minu arust väga olulise töö, millele toetudes on võimalik nendel, kes tegelikkuses tahavad midagi muuta erakondade rahastamises, muuta seda läbipaistvamaks, edasi minna. Ehk siis Jüri Adamsi poolt väga hea ülevaade ja kokkuvõte sellest, kuidas erakondade rahastamise temaatika on 18 ja poole aasta jooksul, nagu ta ise täpselt ütles,  Eestis arenenud, ja Allar Jõksi poolt minu arust üsnagi terviklik muudatuspakett, millele toetudes oleks võimalik hommepäev võtta ette erakonnaseadus. Paraku me oleme näinud, et siin saalis puudub piisav kogus neid, kes seda tegelikkuses teha tahaksid. Nii et tuleb lootusrikkalt vaadata järgmise koosseisu otsa ja loota, et seal on neid inimesi rohkem.

Me oleme enda põhiseaduses seadnud eesmärgiks, et meie valimised on ühetaolised. Paraku nad seda mitte kuidagi ei ole! Põhiseaduse § 60 ütleb ühtetaoliste valimiste kohta nii: "Iga valija kohta arvestatakse võrdne arv hääli, antud hääled lähevad ka võrdselt arvesse, st neil on võrdne kaal." Jah, sellega võime nõustuda, aga sealt edasi: "See sisaldab ka seda, et kõikidel kandidaatidel ja kandideerivatel erakondadel peavad olema tagatud võrdsed tingimused." On toodud näitena VVK koduleheküljel näiteks võrdne eetriaeg. Ükskõik millise paindajuga tubli poliitdemagoog on ja tõestab meile juriidiliselt korrektses keeles, et täna on kõigil võrdsed võimalused, siis paraku me peame tõdema, et nii viimaseid kui eelolevaid valimisi vaadates ei ole see sugugi tõsi, sest ainuüksi Riigikogus esindatud erakondadel on riigieelarvest saadavate vahendite hulk viiekordse vahega, rääkimata nendest, kes ei ole täna Riigikogus, kus saadakse kümneid kordi väiksemaid toetusi või ei saada toetust üleüldse. Millistest võrdsetest tingimustest me sellisel juhul räägime, kui me teame, et suur osa sellest rahast kulutatakse kampaaniaks?

Ma ei hakka täna pikemalt käsitlema administratiivse ressursi väärkasutamist, aga tuleb ära mainida, et võimu omamine nii riigi- kui munitsipaaltasandil, samuti oluliste riigi ja munitsipaalametite mehitamine tublide parteisõdurite või lihtsalt lähedaste sõpradega võimulolijate poolt, annab samuti valimiskampaaniaks selgeid eeliseid ja tekitab ebavõrdse konkurentsi olukorra.

Me eeldame, et me soovime vältida korruptsiooni igal tasemel, ka poliitilisel tasemel. Paraku, kui me oleksime päris ausad, siis suur osa meist ilmselt peaks siin saalis käima, näiteks selline hokisärk seljas, kuhu peale on kirjutatud, millised on olnud need annetajad, kelle abiga see erakond ta on siia Riigikokku toonud. Me ju ei soovi tegelikkuses, et Riigikogu koosneks vaid suurettevõtjate esindajatest, kuna vaid jõuline rahaline tugi teeb võimalikuks saada valituks, aga paneb ka kohustuse erikohelda sponsorit ehk siis paljukiidetud kohustus teha seadusi nende jaoks, kes on maksnud.

Vaadates kahte eelmist punkti, peab paraku ju tõdema, et kui see, mida Jüri Adams, mida rääkis Allar Jõks ja mida ma üritasin praegu veelkord üle korrata, on tõsi, siis keskmine Riigikogu liige on keskmisest enam korrumpeerunud ehk siis keskmisest suurem pätt või siis keskmisest oluliselt rikkam ... tasemel. Riigikogu tuleks sellisel juhul ümber nimetada mingiks muuks koguks, sest sellisel juhul ei esinda ta kindlasti mitte kogu riiki vaid ainult priviligeeritud klassi.

Me kindlasti oleme endale seadnud eesmärgiks ja eriti kohane on seda nüüd siin 2011. aasta jaanuarikuus mainida, et valimised ei tohi kaasa tuua julgeoleku ohtu. Ehk siis raha ei saa tulla välisriigilt, ei riigi fondidest ega ka riigi ega munitsipaalettevõtetelt või nendega otseselt seotud fondidest. Samal ajal oleme selle punkti oma seadustest 2003. aastal välja jätnud, olgugi et kogu ülejäänud Euroopa Liit peab seda kohustuslikuks. Me peaksime seda uuesti kaaluma. Aga lõppkokkuvõttes taandub asi jällegi kohustusele, kas erakonnad on sunnitud võidurelvastuma ja milline on surve selle jaoks, et raha hankida ükskõik millise hinnaga?Ja lõppkokkuvõttes tahaksime me valida inimesi ja ideid. Praegu tuleb taas tõdeda, et me valime tihtipeale kuvandit. Sest nagu me hästi teame, suure raha eest teeb meedia mullist mehe ehk siis mainekujunduseksperdid ja reklaamibürood löövad läikima kõik selle, mis võib-olla tegelikult ei läigi, või nagu üks Neti kommentaator tabavalt ütles, et tegelikult on roheline must ja jänes siga. Seda me ju tegelikult ei taha, me tahaksime siia valida inimesi nende omaduste järgi, mis neil tegelikult on, mitte nende järgi, mis meile meedia vahendusel on pettekujutelmana ette maalitud.

Ma arvan ja olen veendunud, et suur samm ühetaoliste, korruptsioonivabade, julgeolekuriski vähendavate sisuliste valimiste poole on kindlasti valimiskuludele ülempiiri seadmine ehk nii-öelda töökeeli lagi ja sellepärast tuletan ma meelde, et sotsiaaldemokraadid koostöös roheliste ja Rahvaliiduga (siis, kui neil oli veel fraktsioon) on 18. juunil 2009 esitanud seaduseelnõu, kus me tegime ettepaneku seada valimiskulutustele ülempiir 5 miljonit krooni ehk tänase vastena ligi 350 tuhat eurot. Ja oleme teinud ka järgmise ettepaneku, kuna see esimene seaduseelnõu on läbinud küll esimese lugemise, aga siis loomulikult jäänud komisjoni tolknema. Kui me vähegi tahame, me võime sealt selle vastu võtta veel selle koosseisuga.

Ja selleks, et oleks raskem sellest ülempiirist mööda hiilida, millest siin ka juttu oli, on suurepärane võimalus kaasata sõltumatuid eksperte ja sedasama kodanikuühiskonda, kes meil tekkimas on ja mingite ülesannetega nii suurepäraselt hakkama saab. Küll suudab ta katta veel väga väikseid sektoreid, aga siiski! Ja tellida neilt valimiskulude audit, mis ei tegele mitte erakondade poolt esitatud raamatupidamislike dokumentide kontrollimisega, vaid monitoorib tegelikult kasutatud teenuste mahtu. Sellisel juhul muutub väga raskeks peita väidetavalt kaks korda suuremaid valimiskampaaniakulusid. Minu arust, head kolleegid, ei ole veel lootusetult hilja võtta uuesti ette see meie poolt eelmise aasta lõpus ette pandud Riigikogu otsus eraldada vahendid korruptsioonikomisjonile, nagu me teda kutsume, sellise auditi tellimiseks. Ja ma arvan, et Sotsiaaldemokraadid isegi ei pretendeeri autorlusele, kui keegi selle initsiatiiviga välja tuleb ja me heameelga ühineme selle initsiatiiviga.

Ja väidetavalt kaks korda suuremaid kulusid on mitmed korrad läbi käinud ja kuigi Jüri Adams oma kokkuvõttes ütles optimistlikult, siis tegelikult kõlab see ju pessimistlikult. Optimistlikul hinnangul on 2011. a alguse seisuga Eestis valimiskampaaniate majandusliku külje seadusliku ja avaliku osa koguväärtus suurem, kui on selle varimajandusliku külje koguväärtus optimistlikul hinnangul, ehk siis see osa, mida me kunagi ei näe, võib olla tegelikult veelgi suurem.Aga mis me siis kohe teha saame? Lisaks sellele, et me oleme tegelikult juhtinud ühiskonna tähelepanu sellele probleemile ja vast nende siin välja toodud ohtude ja argumentide taustal jälgib ka avalikkus veidi rohkem seda, mis selle kampaania käigus meie poolt kulutatakse, ette võetakse ja siis pärast väidetakse. Aga lisaks siinsele arutelule, katsele üksteisele oma seisukohti lähendada ja loomulikult eelpool mainitud Sotsiaaldemokraatide initsiatiivide toetamisele, on meil võimalik ise midagi ette võtta. Meil, kes me oleme alustanud kampaaniat, on võimalik selleks, et võib-olla ei oleks pärast piinlikult valus valesti elatud aastate ehk sundotsuste pärast, millega ei oleks tahtnud end tegelikult siduda, maksab meil

Riigikogu kandidaadina ehk korraks kõigil läbi mõelda ehk ka oma erakonna peasekretärilt või mõnelt teiselt asjaomaselt isikult küsida, kes see maksab memme vaeva, tasub taadi kannatused? Ehk kes ja kui palju minu kampaania eest tegelikult maksis? Ehk ka seda, kuidas see raha tegelikult teenitud on? Mis ma selle eest võlgnen? Või nagu Jüri Adams ütleb: "Kelle katus ma olen? Millist varimajandust ma edendan?"

Kindasti on tunduvalt väiksem moraalne probleem, aga paljude jaoks sestap ka lihtsamini mõistetav, pragmaatilisem ja praktilisem probleem, kui küsida enda käest, kes maksab minu erakonna võlad, kui me teame, et osade erakondade võlad on hiigelsuured juba enne tõsiste kampaaniakulutuste algust? Mis saab siis, kui tuleb välja, et riigi toetus peaks  ühel või teisel põhjusel vähenema? Ja kõigest hoolimata – hoolimata sellest, et suurem osa praktilisi inimesi ei tule saali sellist lastelalinat kuulama, nagu erakondade rahastamine ehk demokraatia võimalik korruptsioon, tahan ma siiski uskuda ja üles kutsuda teid uskuma, et maailma või siis vähemalt iseennast on võimalik paremaks muuta. Ehk maksab meil  kõigil siiski kordki endalt küsida veel enne tõsise kampaania algust, millise surve alla me nende valikutega ennast asetame ja kas see annab meile võimaluse teha selliseid otsuseid, millesse me usume, ehitada sellist riiki, millest me unistame?