Lõpptarbimine tuleb luubi alla võtta

Loogiline oleks, et energiateemat arendataks ennekõike lõpptarbimisest lähtudes, sest tarbimisvajadused on lõpuks need, mis määravad tootmise mahtusid, investeeringuid, keskkonnaprobleemide ulatust ja sotsiaalseid mõjusid. Pole ju mõtet toota tootmise pärast, mis oli muuseas nõukogude aja majanduse kõrbemise võib-olla kõige tähtsam põhjus - tarbija oli teisejärguline.

Tarbimise kohta aga Eesti energeetika põhidokumendid ei ütle peaaegu midagi. 2004. aastast pärit "Kütuse ja energiamajanduse pikaajaline arengukava kuni 2015" ütleb üsna napilt, et "primaarenergia tarbimine ei pea ületama 2003. aasta taset", ning lisab veidi juurde "energia säästlikust kasutamisest".

Tunamullu veebruaris valitsuse poolt heaks kiidetud elektrimajanduse arengukava aga piirdub tarbimise kohta OÜ Põhivõrk antud prognoosiga, et elektri tarbimine kasvab 1,6-3,8% aastas, midagi muud seletamata. Varasemas kavas oli toodud hinnang, et säästupotentsiaal on 10-15%, kuid ei midagi selle kasutamisest. Arv on muidugi hinnanguline ja võib väga hästi olla ka kaks korda suurem.

Tarbimise jälgimine tagaplaanile jäänud. Siit põletav küsimus, millele pole veenvat vastust antud - kas primaarenergia tarbimine peab ikka jääma samale tasemele ja kui säästlik peab olema energiatarbimine, kas tarbimist saaks rohkem koomale tõmmata? Sellest sõltub ju tootmise pool ja paljudesse miljarditesse ulatuv ülekulu või kokkuhoid tootmise poole peal ning ning laiemalt vaadates Eesti majanduse konkurentsivõime.

Asja tuum on selles, kas energiaprobleemi on parem lahendada, lastes tarbimisel minna (peaaegu) omasoodu ja panna energiatootmisse nii palju kui "vaja" või ohjata ennekõike energiatarbimist ja kui muidu tõesti ei saa, siis panna raha energiatootmisse.

Ja seda põhjusel, et vist kõigi seni tehtud uuringute põhjal saab väita, et energia kokkuhoid on odavam, keskkonnasõbralikum, töökindlam tee võrreldes kallite, keeruliste, ebakindlate, saastavate energiavarustussüsteemide "arendamisega".

Riik muidugi teeb midagi kokkuhoiu edendamiseks, kuid kui vaadata selleks kulutatavat raha, siis on see üsna väike, näiteks kehtiva "Energiasäästu sihtprogrammi 2007-2013" järgi oli plaanitud energiasäästu panna ainult 7-8 miljonit krooni aastas, mis on võrreldes energia tootmisele kulutatud rahaga köömes. Praegu on KredExi kaudu organiseeritud eluhoonete renoveerimiseks mõeldud toetused ja laenud, kuid üldsumma jääb üsna väikeseks.

Vanade hoonete soojatarvet on võimalik rekonstrueerimisega 30-50 ja rohkemgi protsenti vähendada, paljude meetmete tasuvusaeg on 2-10 aastat. Uued hooned võivad olla juba mitu korda väiksema energiatarbega.

Hoonete renoveerimine säästaks energiat. Energiamajanduse arengusuund nn avatud turule, doteeritud taastuvate energiaallikate laiem kasutus elektri tootmisel ja põlevkivi osa vähendamine mõjuvad kõik energia hinda oluliselt tõstvalt. Üha suurem osa elektritoodangust on doteeritud, avatud turu esialgne mõte oli, et hinnad langevad.

Elektrienergia puhul on peale lihtsalt energia veel muudki - väga oluline oleks midagi teha koormusgraafikute ühtlustamiseks, nii ööpäevase kui ka sesoonse - meil on suvine miinimum umbes 400 MW ja talvine maksimum 1600 MW - investeeringud tuleb aga teha talvise maksimumi järgi.

Üks võimalus ressursse paremini kasutada oleks elektri abil soojuspumpadega soojuse tootmine ja selle sesoonne salvestamine maa sisse talvise soojavarustuse tarbeks, mis vähendaks nii tippvõimsuse vajadusi, asendaks gaasi jm katlakütuseid. Soojuspumbad võiksid põhimõtteliselt olla kasutusel peaaegu igal pool, kus on madalatemperatuurilise soojuse vajadus, milleks kulub üle 40% primaarenergia tarbest. Kahjuks aga selliseid kompleksseid võimalusi pole meil käsitletud.

Riiklik piiramine ei lähe kokku turumajanduslike põhitõdedega? Kuid need "tõed" ei ole absoluutsed ja on viinudki praegusesse kriisi. Ja ei tööta igal pool. Miks ei võiks toetada energia kokkuhoiuprojekte miljardite kroonide mahus selle asemel, et see raha matta energia tootmisse?

Muidugi ei ole niisugune paradigma muutus lihtsalt teostatav, aga selle muutuse vajadus peaks olema kõigile silmaga nähtav. Eriti kui räägime 15-20aastasest perspektiivist ja üha teravnevast ressursside piiratusest, energiajulgeolekust ja keskkonna saastamisest.

Kokkuvõtlikult - kui investeerida ütleme 10 miljardit krooni energia kokkuhoidu, kas siis äkki piisaks energiatootmise jaoks 50 miljardist 100 asemel?

Autor: Heinar Nurste