Lõpptarbimine tuleb luubi alla võtta

Tarbimise jälgimine tagaplaanile jäänud. Siit põletav küsimus, millele pole veenvat vastust antud - kas primaarenergia tarbimine peab ikka jääma samale tasemele ja kui säästlik peab olema energiatarbimine, kas tarbimist saaks rohkem koomale tõmmata? Sellest sõltub ju tootmise pool ja paljudesse miljarditesse ulatuv ülekulu või kokkuhoid tootmise poole peal ning ning laiemalt vaadates Eesti majanduse konkurentsivõime.

Asja tuum on selles, kas energiaprobleemi on parem lahendada, lastes tarbimisel minna (peaaegu) omasoodu ja panna energiatootmisse nii palju kui "vaja" või ohjata ennekõike energiatarbimist ja kui muidu tõesti ei saa, siis panna raha energiatootmisse.

Ja seda põhjusel, et vist kõigi seni tehtud uuringute põhjal saab väita, et energia kokkuhoid on odavam, keskkonnasõbralikum, töökindlam tee võrreldes kallite, keeruliste, ebakindlate, saastavate energiavarustussüsteemide "arendamisega".

Riik muidugi teeb midagi kokkuhoiu edendamiseks, kuid kui vaadata selleks kulutatavat raha, siis on see üsna väike, näiteks kehtiva "Energiasäästu sihtprogrammi 2007-2013" järgi oli plaanitud energiasäästu panna ainult 7-8 miljonit krooni aastas, mis on võrreldes energia tootmisele kulutatud rahaga köömes. Praegu on KredExi kaudu organiseeritud eluhoonete renoveerimiseks mõeldud toetused ja laenud, kuid üldsumma jääb üsna väikeseks.

Vanade hoonete soojatarvet on võimalik rekonstrueerimisega 30-50 ja rohkemgi protsenti vähendada, paljude meetmete tasuvusaeg on 2-10 aastat. Uued hooned võivad olla juba mitu korda väiksema energiatarbega.

Hoonete renoveerimine säästaks energiat. Energiamajanduse arengusuund nn avatud turule, doteeritud taastuvate energiaallikate laiem kasutus elektri tootmisel ja põlevkivi osa vähendamine mõjuvad kõik energia hinda oluliselt tõstvalt. Üha suurem osa elektritoodangust on doteeritud, avatud turu esialgne mõte oli, et hinnad langevad.

Elektrienergia puhul on peale lihtsalt energia veel muudki - väga oluline oleks midagi teha koormusgraafikute ühtlustamiseks, nii ööpäevase kui ka sesoonse - meil on suvine miinimum umbes 400 MW ja talvine maksimum 1600 MW - investeeringud tuleb aga teha talvise maksimumi järgi.

Üks võimalus ressursse paremini kasutada oleks elektri abil soojuspumpadega soojuse tootmine ja selle sesoonne salvestamine maa sisse talvise soojavarustuse tarbeks, mis vähendaks nii tippvõimsuse vajadusi, asendaks gaasi jm katlakütuseid. Soojuspumbad võiksid põhimõtteliselt olla kasutusel peaaegu igal pool, kus on madalatemperatuurilise soojuse vajadus, milleks kulub üle 40% primaarenergia tarbest. Kahjuks aga selliseid kompleksseid võimalusi pole meil käsitletud.