On aeg alustada siseriiklike protsesside korrastamisega

Kord edastas üks asekantsler, seistes koolijuhtide ees, ministri palve kõigile meelde tuletada, et nii nagu piim ei tule poest, ei tule koolide remondirahagi abstraktsest programmist või projektist, vaid riigieelarvest. Ja selle taga on ministeeriumi targad otsused. Elluviidava poliitika algus ja lõpp ongi enamasti riigieelarves. Analoogiat edasi arendades on põhiküsimus aga hoopis, kust tuleb raha riigieelarvesse? Kas riigikogu tarkade otsuste või hoopis tööandjate ja töövõtjate usina toimetamise tulemusena? Eesti mikroettevõtte tootlikkus töötaja kohta on ligikaudu 13 300 eurot aastas, suurettevõttes pea kaks korda enam. Mida teha, et väiksest kasvaks keskmine ja keskmisest saaks suur? Et erasektori töökohtade arv jõuaks taas kriisieelsele tasemele ning töine tulu aitaks rahva paremale elujärjele? Mida saab ja peab uus valitsus valimiste järel ära tegema?

Tööturu ja tööjõu vajadusest rääkides on juba aastaid enamik jutust läinud kurtidele kõrvadele. Ehk tuleneb see erinevast kokkupuutest ja kogemusest. Avaliku sektori kohandumine ja kokkupuude kriisiga seisnes valdavalt vaid täitmata kohtade koondamises ja palga mittetõstmises. Viimasel kahel kümnendil vohama läinud haldus-, ärijuhtimise ja juura õppurite hulk on alati taganud piisava arvu kandidaatide olemasolu kõikvõimalikesse riigiametitesse. Puudust ei ole justkui kellestki. Ju see ettevõtjate kisa kvalifitseeritud tööjõu nappusest tuleneb sellest, et majanduse struktuur on vale, ja sinna ei saa ju ametnik ega poliitik midagi parata. Ei ole olnud harvad need juhud, kus riigile midagi ette heites olen vastuseks saanud - ettevõtjad on ise saamatud. Eksportida ei oska, riske hinnata ei oska, korralikku palka maksma ei ole nõus.

Kellega me seda majandust teadmistepõhiseks ajama peaks? Kes on see inimene, kellesse investeerida? Olgu tal läbitud üli- või kutsekool, küllalt sage mitterakendatavus tööturul saab alguse juba põhiharidusest. Ebastabiilsele vundamendile pole võimalik kõrghoonet ehitada. Ma ei näe praegusele olukorrale, kus kooli rahastamine, järelevalve ja isegi klassikomplektide avamise üle otsustamine on kohalike valimiste poliitilise võitluse põhiteema, muud lahendust kui põhikooli riigistamine. Meil on vaja üht ja ühtset kõrge tasemega põhiharidust. Nelja aasta tagant, mõnikord tihedaminigi vahetuvalt seltskonnalt ei saa nõudagi otsustamist minimaalselt üheksa aastat kestva protsessi üle või vastutust selle kvaliteedi eest. Majanduspoliitika osas liberaalsusele ma alternatiive ei näe, kuid riigi- ja hariduskorralduses on meil väikeriigina vaja ajada riiklikku joont. Koos hariduskorraldusega on tulevasel valitsusel korraga lihtne üle vaadata ka muud kohalikku elu puudutavad küsimused. Ennekõike omavalitsuse tasemel pakutavate avalike teenuste täpsem määratlemine. Nende teenuste mahu ja nõutava kvaliteedi kokkuleppimine annaks võimaluse hiljem arutleda ka omavalitsuste optimaalse suuruse, kulu- ja tulubaasi üle.

Häid tulemusi majanduse arengusse peaks andma efektiivse riigimajandamise kombineerimine stabiilse majandus- ja maksukeskkonnaga. Olukorras, kus mikroettevõtete arv kasvab ja keskmine tööandja on üha väiksem, peame veelgi enam mõtlema seaduste lihtsustamisele. Ettevõtet võib ju olla hea asutada ilma omakapitali sissemakseta ja 20 minuti jooksul. Aga kui ehitusloa hankimiseks kulub aastaid, majandusvaidluse lahendamine kohtusüsteemis võimaldab teil näha vähemalt kolme talve ja ettevõtte likvideerimine võtab määramatu aja, siis kiire ja lihtsa alguse efekt kaua ei püsi.

Ühiskonna edenedes on majanduskeskkonna kujundajateks mitte ainult ministeeriumid ja parlament, vaid ka kohtud ja järelevalveasutused ning samavõrra ka kohtutäiturid, pankrotihaldurid, notarid jne. Reeglite järgimine eeldab nendest arusaamist ja mitte ainult ettevõtjailt. Hinnangu andmine või kohtuotsus eeldab sageli majandusprotsesside tundmist enam kui algtasandil. Kohtute ja järelevalve spetsialiseerumine ja asjatundlikkuse tõstmine on vältimatu ja vajab vastavaid otsuseid.

Seni Eesti elu edasi viinud, suurte ja riigist väljapoole suunatud integreerumiseesmärkide kõrvale peaks nüüd kerkima sisemise integratsiooni eesmärgid - parem haridus, efektiivsem haldus ja laiem ning argumenteeritum ühiskondlik diskussioon. See eeldab, et ka ettevõtjaid ei vaadeldaks kui erandit ja nad kaasataks majanduselu puudutavate küsimuste lahendamisse mitte ainult mingi eelnõu protsessis, vaid igal võimalikul sammul alates idee või mõtte tekkimisest.