Ettevõtja tahab tunda end oma raha peremehena

Paljudes valdkondades armastatakse teha kokkuvõtteid, mida ollakse viimase 20 aastaga saavutanud. Vaade ajalukku on tarvilik, sest aitab meil mõtestada ka tuleviku väljakutseid. See mõttetera kehtib ka energeetikas ja küttemajanduses. Umbkaudu 15 aastat tagasi võtsid riik ja omavalitsused EBRD-lt ja EIB-lt Eesti energia- ja küttemajanduse korrastamiseks massiivselt laenu.

Nende laenude abil tehtud ümberkorraldused olid kindlasti hädavajalikud, kuid kõiki kulutusi need siiski ei katnud. Juba siis lisandus energiamajanduse arengusse üleminek taastuvatele kütustele. Ülemineku peamine motivaator oli vajadus vabaneda masuudisõltuvusest. Puiduhakke kasutamiseks rajati uued, ehitati ümber vanad katlad ja seda mitmes asulas. See võimaldas vähendada kütuse osakaalu soojuse hinnas. Nüüdseks on paljud neist seadmeist oma tegevuse lõpetanud või lõpetamas ja vajavad asendamist.

Kolmas oluline teetähis, mis selle perioodi puhul on läbitud, puudutab ettevõtete erastamist. Erastamislaine tõi energiaettevõtetesse vajalikud investeeringud, mille kogumaht ületab, muide, mitu korda varem võetud laenude mahu. Lisaks tehtud investeeringutele peitus erastamise suuremgi tähtsus selles, et ettevõtted väljusid omavalitsuse ja riigi otsese kontrolli alt. Seega loodi selge turumajanduslik alus selleks, et ettevõtted saaksid efektiivselt tegutseda.

Uus väljakutse. Kui omandisuhe energeetikas oli avaliku sektori poolt vaadates muundunud käsuliinist partnerlussuhteks, tekkis uus väljakutse. Mil viisil peaks sooja- ja energiamajanduse ettevõtete tegevust reguleerima ja kontrollima? See on väga tõsine väljakutse, sest kahtlemata on kaugküte sotsiaalselt vastutusrikas ja tundlik tegevusvaldkond. Poliitiline reaalsus ja veel enam sotsiaalne närv ei saagi lasta otsustajatel selles ettevõtlusharus toimuvat, käed rüpes, pealt vaadata. Mõistlikust koostöösuhtest on huvitatud ka ettevõtjad.

Ettevõtjatele on peamine, et riigipoolne hindade kooskõlastamine toimuks viisil, mis on mõistlik ja tagab kõigi võrdse kohtlemise. Seejuures on oluline teadvustada ka tõsiasja, et tarbijate huvi ei ole piiritletud vaid üksnes odava teenusega. Tarbija soovib ka kindlust, et teenus on kättesaadav temale sobival hetkel, ka tulevikus. Lisaks hinnale on oluline ka varustuskindlus. Just tasakaal nende kahe kategooria vahel kipub riigil kui regulaatoril aga aeg-ajalt ununema. Regulaator võiks seega enam tegeleda sellega, et tagada reguleeritud teenuste osutamiseks vajaliku seadmestiku uuendamine. Ainult hinnale orienteerudes jõuame absurdini. Kui nõuda näiteks jäätisetootjalt võimalikult odavat toodet, saame tulemuseks lihtsalt pakitud jää.

Edaspidise arengu nurgakivi on ettevõtjate ja riigi partnerlussuhe. Energiaettevõttesse oma raha paigutanud investor tahab tunda ennast oma raha peremehena, ta soovib selle ka tagasi teenida. Samas on tema jaoks iseenesest mõistetav, et seda ei tehta oma tarbijate huvidega arvestamata. Tehes koostööd riigiga tahab investor tunda, et teda koheldakse partnerina. Koostöö on see, mis aitab partneritel leida õige tasakaalu energia hinna ja varustuskindluse hinna vahel. See, et säiliks ettevõtete võimekus investeerida, on selgelt tarbijate ning seega ka riigi huvides. Eduka koostöö näitena meenub kolme koostootmisjaama rajamine Tallinna, Tartusse ja Pärnusse. Kuid need ei olnud viimased väljakutsed, mis meie ees seisavad. Taastuvate ja kodumaiste kütuste osakaalu suurendamine, nüüd juba käsikäes elektri ja soojuse koostootmisega, on vast neist silmapaistvam. Kuid odava kütuse kasutamisest on rohkem kasu, kui selle edastamiseks kasutatakse töökorras trasse. Erinevalt tootmisseadmete ehitamisest on trasside korrastamine pidev ja järjekindel tegevus, mida on vahendite nappuse korral liiga tihti edasi lükatud.

Hea partnerlus eeldab vastastikust austust ja usaldust. Ettevõtjad peavad austama riigi rolli nii tarbijate esindajana kui ka kogu riigi elanike tahte väljendajana. Ettevõtjad peavad usaldama riigi samme, mis on astutud riigi kui terviku arengu suunamiseks. Riik peab austama ettevõtjaid kui ettevõtetesse paigutatud vahendite, nii oskusteabe kui ka raha, omanikke. Riik peab usaldama ettevõtjate valikuid, mis on tehtud ettevõtte jätkusuutlikkuse nimel, valikuid madala hinna ja piisava varustuskindluse vahel.

Riik peab uskuma, et iga ettevõtja teab, et tema energiaettevõtte pikaajalise edukuse eeldus on ostuvõimeline tarbijaskond.