Eestlasele maksab pensioni poisike Bangladeshist

Valitsus kiitis heaks riigi järgneva nelja aasta eelarvestrateegia, mille järgi jõuab valitsussektori eelarve ülejääki aastal 2013. Eelarvestrateegia sisaldab hulganisti mõõdetavaid eesmärke ja numbrilisi mõõdikuid, mis on teretulnud ja värskendav, sest liigagi tihti on avaliku sektori strateegiadokumendid täis üldsõnalisi loosungeid, mille täitmise mõõtmine on praktiliselt võimatu. Samas ei saa öelda, et strateegia koostajad oleks liiga palju aega või paberit kulutanud strateegia aluste ja sisendite selgitamiseks. Nii on maksutulu kasvuks järgmise nelja aasta jooksul plaanitud ca 26%! Samuti ei leia strateegiast ühtki viidet ühele olulisimale mõõdikule - SKP inimese kohta. Just see on see vahend, millega enamik riike mõõdab oma majanduspoliitika edukust.

Eelarvestrateegias tahaks näha natuke suuremat julgust ja ausust meie võimete ning võimaluste koha pealt. Eesti tööjõuline elanikkond väheneb järgmise 40-50 aasta jooksul drastiliselt. Strateegia koostajad on optimistlikumad, kui on seni olnud teised spetsialistid, väites, et tööealine elanikkond väheneb aastaks 2060 25% võrra. Samas ennustavad pessimistlikumad prognoosid ligi 39protsendilist tööealise elanikkonna vähenemist ehk umbes 533 000 inimesele aastaks 2051, tingituna eelkõike negatiivsest iibest ja elanikkonna vananemisest.

Tegemist on sisuliselt tööealise elanikkonna langusega alla kriitilist piiri, mis tagaks Eesti riigi jätkusuutlikkuse selle praeguses vormis.

Mida saaks või peaks eelarvestrateegia koostajad selle äärmiselt tumeda prognoosiga peale hakkama? Eesti, nagu paljud teised arenenud riigid, seisab vastamisi väga raskete ja poliitiliselt ebapopulaarsete, kuid samas vältimatute otsustega. Sammud nende raskete probleemide lahendamiseks võiks olla eelkõige järgmised.

Sotsiaalkuludega seotud süsteemide täielik reform. Analüüsides eelarvestrateegias sisalduvaid kulutusi vanusegruppide lõikes, on ilmne, et uuest strateegiast võidavad ennekõike need, kes saavad raha sotsiaalprogrammidest. On täiesti vältimatu, et aastal 2051 ei suuda 533 000 töövõimelist elanikku ka parima tahtmise ja tööviljakuse mõistliku kasvu juures ülal pidada sotsiaaltoetuste süsteemi, mis moodustab juba aastaks 2015 ligi 50% kogu riigieelarve kuludest. Sotsiaalkulude reform peab endas kahtlemata sisaldama pensionea tõusu, eripensionite kadumist ja tervishoiusüsteemi optimeerimist.

Valitsemisega seotud kulude täielik saneerimine. Olgugi et eelarvestrateegia sisaldab kirjeldusi projektidest, millega kavatsetakse suurendada avaliku sektori efektiivsust, tekib paratamatult küsimus: kas suudab riik, kelle tööealine elanikkond väheneb järgmise 40 aasta jooksul ligi 40%, osaleda sõjalistes välismissioonides, suurendada välisesinduste arvu ja pidada üleval valitsemisega seotud struktuure praeguses mahus?

OECD uuringud ütlevad, et suurema valitsusega kaasneb ka aeglasem majanduskasv. Kui vaadata valitsussektori kulutusi ühe tööjõulise elaniku kohta, võib väita, et Eesti valitsus pigem suureneb kui väheneb.

Valitsusel tuleb keskenduda prioriteetidele ja leppida faktiga, et Eesti ei saa lahendada kõiki maailma probleeme.

Immigratsioonipoliitika reform. Tuleb nõustuda valitsuse seisukohaga, et massilist väheharitud tööjõu sissevoolu peab vältima. Kuid lootus, et Eestisse sooviks elama asuda heaoluühiskonnast pärit tippspetsialistid, et siin makse maksta, on suhteliselt ebareaalne.

Me peame endale tunnistama, et kui tahame, et ka meie põlvkond saaks nautida pensionipõlve riigis, kus on mõistlikud sotsiaalsed garantiid, peame paratamatult leppima faktiga, et tulevikus kuuleb Eesti kontorites enamjaolt ainult inglise keelt.

Needsamad inglise, vene ja araabia keelt kõnelevad spetsialistid hakkavad olema see tööjõud, kes tagab selle, et ka tulevased põlvkonnad saaksid pensionipõlve nautida. Liberaalse immigratsioonipoliitika mõju majandusele on analüüsitud põhjalikult ja enamik nendest uuringutest on jõudnud järeldusele, et see mõju on pigem positiivne.

Kui võrrelda Eesti praegust immigratsioonipoliitikat teiste avatud ja eduka majandusega riikidega (nt Holland, Luksemburg), on ilmne, et meie praegune poliitika on äärmiselt pärssiv ambitsioonikate välisspetsialistide sisserännuks Eestisse.