Abipaketid ei lahenda Kreeka ja Portugali probleeme

Isegi kui portugallased ja kreeklased peaks nõustuma ELi karmide nõudmistega, ei lahenda see suurt midagi. Sest pakutavad abinõud lükkavad probleemi vaid edasi. Euroopa poolt "abiks" pakutavad laenumehhanismid (ESM ja EFSF) nõuavad Kreekalt ja Portugalilt asju, mis teevad nende majanduse tervenemise peaaegu võimatuks. Näiteks saab Portugal raha vastutasuks oma defitsiidi vähendamise eest 9,1%-lt 3%-le SKPst, mida Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso Portugali peaministriks olles ka lahkelt lubas ja mille ta põhja lasi. Saadav raha, mida kasutataks Portugali riikliku püramiidskeemi jätkamiseks, tõstab laenukoormuse 120 protsendile SKPst. Millega kaasneb pidurite täielik pealetõmbamine mis tahes majanduslikule kasvule: tuleb külmutada avaliku sektori palgad, kasvatada makse ja piirata sisetarbimist absoluutse miinimumini. Kusjuures riigi majanduskasv on olnud olematu viimased 10 aastat isegi priiskava elulaadi puhul. Töökohtade külge kinnitatud tööjõud on siin ka valdavalt madala kvalifikatsiooniga ja Euroopa nigelaima haridusega.

Kuidas saab Portugal vältida oma võla ümberstruktureerimist? Loitsimisest üksi on vähe. Ideid on tarvis. Ja mida hiljem see Portugalile antava raha korstnasse kirjutamine tuleb (st mida kauem kestavad unejutud saneerimisest, laenugarantiidest vms; restruktureerimise asemelgi on uus mõiste - reprofileerimine), seda hullem.

Kreeka "tõehetk" saabub varem. Et Kreeka saaks oma võlakoormuse vastavusse Maastrichti kriteeriumiga (60% SKPst) aastaks 2040, peab ta saavutama aastakasvuks 6% SKPst. Aga isegi 4% kasvu prognoosi loetakse liiga optimistlikuks. Kreeka võlakirjade tootlus on praegu 16%, aga kui oletada seda langevat isegi uskumatule tasemele - 6% -, jääb intressimäärade erinevus endiselt Saksamaa suhtes 3 protsendipunktini, mis kaugeltki ei kompenseeri Kreekasse tehtava rahapaigutuse suuremat riskimäära. Seda enam, et Kreeka saab raha IMFist ja Euroopa stabiilsusmehhanismilt, mis on teiste laenajate suhtes eelisseisundis - st eralaenajad, olles terve mõistuse juures, peaks Euroopa "abipakettide" rakendudes hoidma Kreeka turult eemale nagu katkust.

Ühesõnaga, nende mehhanismide rakendudes jäävad Kreeka ja Portugal Euroopa abikraanide otsa igaveseks. IMFi ja euromehhanismide laenutingimused ja -hinnad saavad olema sellised, et erafinantseerimine lakkab neile riikidele eksisteerimast isegi sinise unistuse kujul. Seda näitasid ka turud: võlakirjade tootlused kasvasid hädariikides kohe, kui nad olid "abi" saanud (Economist, 19,2011), st lootust sellele, et antavaid garantiisid hiljem rahas sisse ei nõuta, pole.

See on meie probleem. Kreeka ja Portugali probleem on aga selles, et mis tahes praktilises mõttes lakkavad nad "abistamise" tulemusel eksisteerimast kui suveräänsed riigid. Ega ilmaasjata ei hinda Siim Kallas neile riikidele pakutavaid meetmeid "juukseid püsti ajavateks" ja poliitiliselt lootusetuteks.

On ka muid väljapääse, mille üle oleks aeg hakata mõtisklema. Praegu on seitse ideed, kuidas eurotsoon saaks kujunenud olukorrast välja tulla. Tundmata rahandust, ei oska ma ühte teistele eelistada, aga saan aru, et nad varieeruvad oma mõõdukuse ja efektiivsuse määralt. Alates Põlissoomlaste tagasihoidlikust ettepanekust anda osa võlakoormast pankade kanda, lastes mõned neist pankrotti, lõpetades USAs käibiva ettepanekuga luua Euroopale oma ühine raha. (Euro on küll "ühine", kuid ta ei ole raha - puudub ju treasury.)

Vahevariant, hädas riikidele rahvusvaluutade taastamine, pole Eesti inimesele tingimata halvim variant: näiteks drahmidele tagasi läinud Kreeka muutuks meile turismimaana väga odavaks ja veelgi ahvatlevamaks. Tõhus devalveerimine aitaks Kreekal ja Portugalil taastada või luua oma ekspordipotentsiaal ja majanduskasv. Võlgade ümberkujundamine avaks tee majanduslikuks koostööks suhteliselt puhtalt lehelt.

Financial Times rõhutab, et ainuüksi võlgade ümberstruktureerimisega alustamine annab investoritele võimaluse sellega rahulikult arvestada ja suurendab hädariikide turgude usaldusväärsust. Siit siis ka tõeline stiimul oma riikide majanduste ja Euroopa rahandussüsteemi korrastamiseks vajalike meetmete rakendamiseks.

Ühesõnaga: aeg on mõtlemiseks ja mitte pimesi ummisjalu jooksmiseks ja probleemide edasilükkamiseks lootusega, et nad lahenevad kuidagi iseenesest. Ei lahene.