Rahvuslik muster tikub mööblile

Kolmekümnendate alguse majanduskriis pani kõrvuti toonaste moodsate "kubistiliste" vormide levimisele mööblikunstis igatsema millegi käepärasema, toekama, ka tuttavama, järelproovitu järele. Kui taaskasutus moodsas võtmes pakkus odavat ja kiiret lahendust, siis süviti jäi ikkagi puudu millestki, mis pakuks rasketel aegadel ka enesekinnitust. Abivahendiks sarnaselt tänaste oludega oli oma rahvuslike juurte poole pöördumine.

Võte oli abivahendiks iseseisvusajal nii majanduskriisi aastail kui ka kolmekümnendate lõpus, okupatsiooni ajal aga omandas see suisa mitmetasandilise tähenduse.

Sarnaselt paari aasta taguse ajaga suhtuti kolmekümnendate hakul rahvuslikkusesse teatava skeptitsismiga. Toona levinud moodsate nappide ja siledapindsete vormidega rahvusvahelise modernismi kõrval kerkis aina enam esile just traditsioonidele rõhuv rahvuslikkus. Klaaslauad, terastorutoolid-diivanid ja kummipõrandad kippusid kaugeks ja kalliks jääma.

Iseseisvuse kaotamisel omandas rahvuslikkus mööblikunstiski teise mõõtme. Ühtpidi oli see kui iseendaks olemise pidepunkt, muutudes senisest veelgi heroilisemaks. Teisalt asus seda agaralt ära kasutama nõukogude võim, juurutades sarnaselt arhitektuuriga siingi käsitust "vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik".

Kui arhitektuuris oli stalinism just hilisfaasis järjekindel (näiteks Estonia teatri ja kino Sõpruse hooned Tallinnas), siis mööblikunstis suudeti säilitada enam-vähem iseolemiseaegne mõõdukus ja apoliitilisus. Samas näiteks Velbri mööblikomplekti kinkimine napilt Stalini surma järel Türgi punakirjanik Nazim Hikmetile suutis omalt poolt rahvuslikkuse käsituse üksjagu groteskseks grimassiks väänata.

Modernse joonega rahvuslikkus. Stalini surma järgseil aastail tekkinud olukord oli kui vaakum: stalinismist ei soovitud kuuldagi, lääneilmaga aga kontakt puudus. Sestap sobis täiteks edukalt taas vana hea 1930ndate laadis, nüüd küll tükati moderniseerivam rahvuslikkus. Siin suutis taas uut pakkuda ka Velbri, kelle põrandavalgustiga elutoakomplekt 1950ndate lõpust rõhus puu loomulikule esteetikale. Järgnevate aastate napivormilised nöörpõhjaga toolid lisasid rahvuslikkusele modernismivõtme.