Risk iseloomustab kõige paremini kriisijärgset maailma

Arenevate turgude kiire kasv ja linnastumine toovad seevastu kaasa globaalse investeerimisbuumi. Tõenäoline tagajärg on, et kapitali hind tõuseb, mis paneb surve alla kõrge finantsvõimendusega üksused, sealhulgas valitsused, kes on harjunud laenama madala intressiga. Püsiva strukturaalse jooksevkonto puudujäägiga riigid kannavad lisakulutusi. Nähtavaks saab nõrga tootlikkuse ja konkurentsivõimekusega riikide kaubanduslike sektorite nõrkus. Lahendus on suurem investeerimine sisemaiste hoiuste najal, tootlikkuse suurenemine ja kasvav konkurentsivõime või reaalpalkade külmutamine.

Paljud need struktuursed probleemid olid enne kriisi varjatud. USAs aitas liigne sisetarbimine, mis toetus laenupõhisele kinnisvaramullile, hoida tööhõivet ja majanduskasvu, kuigi jooksevkonto andis hoiatavaid märke. Mitu Euroopa riiki lappisid madala intressiga vahet, mis tekkis mahajäänud tootlikkusest. Eeldus, et soodne majanduskasv ja madalad intressid on alalised, juhtis läbikukkumisele rahanduspoliitika vastutsüklilisuses arenenud riikides nii, et eelarvepuudujääk muutus krooniliseks, selmet olla vastukaaluks kahanenud sisenõudlusele.

Arenevad turud veavad majanduskasvu. Arenevatel turgudel on võtmetähtsusega Hiina kasv, mis on oma suuruselt oluline ekspordipartner Brasiiliale, Indiale, Lõuna-Koreale, Jaapanile ja isegi Saksamaale. Kuid inflatsioonil on Hiinas kahetine mõju, seades ohtu nii majanduskasvu kui ka sisemise sidususe. Eluase ei ole paljudele tööturule sisenevatele noortele taskukohane. Ohjeldada hinna ja vara inflatsiooni majanduskasvu kahjustamata on raske. Lisaks seisab Hiinal ees USAga sarnane proovikivi piirata sissetulekute ebavõrdset kasvu. Mõlemal juhul tuleb tööhõivemootorid hoida töös või taaskäivitada, et ennetada poliitilist ebastabiilsust ja sotsiaalseid rahutusi. Protektsionism ei ole suurel skaalal tõenäoline tulem, vähemalt mitte veel.

Aasiale, mis on võrreldes Lähis-Ida, Ladina-Ameerika ja Aafrikaga ressursivaene, tekitab osaliselt arenevate majanduste põhjustatud toorme kasvav hind muret. Energiajulgeolek on samuti oluline riskitegur, eriti arvestades veel teadmata tagajärgedega rahvaülestõuse Lähis-Idas.

Arenevate turgude kasv on maailma hele laik ning näib jätkusuutlikuna, isegi kui arenenud riigid vaevlevad pikemalt tasakaalustamatuse ja aeglase majanduskasvuga. Kuid siingi varitsevad riskid. Suurel surutisel Euroopas või Ameerikas on oluline negatiivne mõju arenevate turgude majandustele: need võivad tekitada piisavalt sisemist nõudlust, et säilitada oma kasv, kuid mitte piisavalt, et kompenseerida arenenud riikide nõudluse järsku langust. Kahtlen, kas turud on arvestanud kombineeritud tegurite koosmõju. Siiski, kõigi riikide ühine tugev ja vahetu huvi on riske vähendada. Lootkem, et teadlikkus neist lisab hädavajalikku kiireloomulisust riigi poliitilistesse lahendustesse.