Eamets: Kreeka vajab ELi emissare

Euro kui sellise ülesehituses ei pea midagi muutma, muutma peab osade liikmesriikide suhtumist eelarve tasakaalu ehk valitsuse kulutamisse ja laenamisse. Probleem on selles, et kunagi lepiti kokku euro kasutuselevõtu reeglid, ka teatud konkreetsed kvantitatiivsed kriteeriumid (Maastrichti kriteeriumid - toim), aga jäeti täpsustamata või reguleerimata, kuidas neid kriteeriume ühiselt täita. Kriteeriumite täitmine jäi iga riigi enda otsustada. Ühiseid eelarvepoliitika või vähemasti eelarve tasakaalustamise mehanisme välja ei töötatud.

Mõned riigid on käitunud vastutustundlikult ja mõned mitte. Teoreetiliselt on olemas sanktsioonid reeglite rikkujate vastu, kuid reaalses elus pole neid rakendatud. Ehk lepiti kokku reeglid, mida ühise eelarvepoliitikata ei ole võimalik ilmselt ellu viia, või on seda vähemasti väga raske teha. Kui tahetakse poliitiliselt jätkata samade riikidega eurotsooni, peab senisest hoopis jõulisemalt sekkuma liikmesriikide eelarvete kujunemisse, nende täitmise järelevalvesse, kohalike statistikaametite tegevusse, et saada analüüsiks adekvaatseid andmeid jne jne.

Sanktsioonid rikkujatele peavad olema reaalsed, mingite eranditeta ja kuni selleni välja, et neisse riikidesse, kus on probleem, saadetakse Euroopa Komisjoni emissarid, kes aitavad korra majja lüüa. See on selline suhteliselt karm ja äärmuslik stsenaarium, aga vaadates tänast Kreeka käitumist, teisti vist ei saa. Ilmselgelt tähendab see majanduslikus mõttes liikumist föderaalsuse või liitriigi suunas.

Selle protsessi algust tähistavadki sellised sõnad nagu majandusvalitsus ja eelarveliit. Tahetakse karmistada eelarvedistsipliini järelevalvet, sellest seatakse sõltuvusse edasine abistamine, reaalsed sanktsioonid rikkujate suhtes jne.  Kuskilt tuleb alustada, et saavutada teatud kontrolli liikmesriikide eelarvepoliitika üle. Kui seda kõike ei tehta, on kahtlane, kui kaua eurotsoon tänasel kujul kestab. Ma ise loodan, et seekordsed viiakse plaanid ka ellu, mitte et need jäävad järjekordseteks turge rahustavateks loosungiteks.

Kuidas võiks laheneda euroala osade riikide tohutu võlakoorma probleem?

Osa laenudest kirjutatakse varem või hiljem, ilmselt hiljem, korstnasse. See on poliitiline otsus. Avaliku sektori kulutused ja sotsiaalsed heaoluprogrammid tuleb üle vaadata ja viia vastavusse valitsuse tulubaasiga. Teine võimalus on oluliselt suurendada tulubaasi, näiteks maksude tõstmisega. Mõne riigi puhul saab rääkida ka suurte infrastruktuuride erastamisest ning äärmusliku meetmena kasvõi mõne saare müügist. Ei ole võimalik saavutada Taani heaolu, korjates makse nagu Mehhikos. Kergeid lahendusi ei ole. Ma loodan, et vana Euroopa hakkab sellest vaikselt aru saama.

PS Poliitiliselt on kõik muud välja pakutud stsenaariumid nagu Kreeka lahkumine, kaks eurotsooni jne suhteliselt vähetõenäolised, sest euro loomise üle käinud läbirääkimised vältasid aastakümneid, ilmselt sama kaua võtaksid aega läbirääkimised selle süsteemi lammutamiseks.