Tänavust põllumajandustootjate edetabelit vaagides võib väita, et Maarjamaal polegi nii halb farmer olla. Igatahes on põllumajandusettevõtete suuresti mullustel tulemustel tuginevad majandusnäitajad üksjagu etemad kui aasta eest.

Eks ka üleüldiselt kehvadest tulemustest võib kokku panna edetabeleid, kus võitjateks osutuvad siis need, kes halval foonil suutsid vähem halbadena välja paista. Aga tunnistagem, et üle-eelmisel aastal (mis kajastus siis eelmise aasta edetabelites) valitses põllumajanduses paras virelemine ning maaelust räägiti vaid nutu ja hala saatel.

Nüüd näeme, et olukord on märgatavalt muutunud. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus nimetab muutusi lausa uperpallideks.

Kuigi saab möönda, et kriisist on põllumehed üle saanud, ei tähenda see samas, nagu ei võiks rohkem karisid ette tulla. Paljuski sõltub põllumehe kasum või kahjum saaduste kokkuostuhindadest. Need aga määratakse maailmaturul, kus meie sisuliselt väiketootjatel pole suurt sõnaõigust loota.

Nii ongi praegu välja kujunenud olukord, kus piimakarjapidajad ning tera- ja kaunviljakasvatajad on omadega päris kenasti mäele jõudnud, samas kui lihatootjate sektoris valitseb üpris ärev aeg.

Söödavilja kiire kallinemine on iseäranis keerulisse seisu pannud seakasvatajad, kelle tulubaasile mõjub eriti laastavalt ka liha kokkuostuhindade kukkumine. Selles vallas võivad rahul olla vaid need, kel tööstustega kindla hinnaga vettpidavad lepingud sõlmitud.

Siseturu madalate kokkuostuhindade juures on kõige kurvem see, et Eestimaal kasvatatud kvaliteetsed põllusaadused rändavad piiri taha, me ise peame aga üha enam tarbima kas välismaal toodetud või välismaalt toodud toorainest toodetud toidukraami.