Visuaalne meedia paljastab hirme ja ihasid

Maido Jussi ja Kati Ilvese näitus "Subjektiivne perspektiiv" võtab vaatluse alla tehnoloogia arengu, inimloomuse ja massimeedia mõju indiviidile.

Galeriisse sisenedes võivad eklektilised videod mõjuda hirmutavalt. Informatsiooni tundub olevat palju ja see muutub kiiresti. Selline liigsete andmete voog on omane tänapäeva televisioonile, eriti muusikakanalitele, nagu näiteks MTV ja VIVA. Siiski ei jää informatsiooni lõputult juurde tulema, vaid videod muutuvad tsüklilisteks, algavad uuesti. Seega ei maksa end kindlasti enne näituse vaatamist ära hirmutada lasta.

Videomaterjal pärineb USA 1950. ja näiteks Jaapani 1970. aastate filmidest. Peale fetišeeritud tähistajate, nagu lateks ja lihased, ning mitme seksuaalset võimupositsiooni väljendava sümboli läbib töid tugev maailma lõpu teema.

"Eks inimesed ikka mõtlevad sellele ja ootavad filme, mis maailma lõpust pilti loovad. Aga ma ei tea, kui paljud ennast sinna ette kujutada suudavad. Nemad sureksid ju samamoodi, maailma lõpp ei tuleks ainult teiste jaoks," kommenteeris Juss.

Videote kõrval pakuvad mõtteid J. G. Ballardi romaanist "Crash" pärinevad seinatekstid. Need valis välja Kati Ilves, kes on töötanud kunstikriitiku ja -kuraatorina.

Kunstnike sõnul ei ole lõikude eesmärk visuaalset materjali seletada, vaid toimida omaette tööna. Nii nagu videolõikude juures ei olnud Jussile algmaterjali autorid olulised, nõnda ei mängi ka teksti juures selle allikas esmast rolli. Tegemist on vägivallaaktiga, mille käigus lõigud originaalist välja rebiti ja galeriisse vaatluse alla tõsteti. Igaühel on õigus tekstis ilmnevat omavoliliselt tõlgendada.

Kunstnike sõnul on näitusel "Subjektiivne perspektiiv" peetud silmas subjektiivsust nii kunstnikele endile kui ka vaatajatele. Kahtlemata mõjub näitus värskelt. Külastaja leiab kindlasti nii hirmutavat kui ka ergutavat ega kahetse hiljem, et galeriisse sisse astus. Ehk püsib ka väike hirmufaktor.

Autor: Madis Luik